14 tunniga ja 1100 kilomeetrit autoga Moskvast Tallinna

Olen juba paar päeva Tallinnas olnud. Aga tahaks kirjutada vägevast elamusest, mida pakkus teekond Moskvast Tallinna. Ma nimelt tulin tuttava autoga ja panime teisipäeval 14 tunniga nagu niuhti, suoran, üle 1100 kilomeetrit Tallinnasse.
Startisime Moskva kesklinnast teisipäeva hommikul kell kuus. Väljas oli miinus 16,5 kraadi. Kui 20 mintsa pärast MKAD-ini (Moskva linna ümbritsev ringtee) jõudsime oli väljas juba miinus 20. Moskva linn lihtsalt kütab nii hirmsasti. Asi selles, et enamus Moskva majasid on tohutute küttekadudega, suures osas kütavad lihtsalt ilma ja seetõttu on Moskvas külmal ajal alati soojem kui näiteks oblastis.
MKAD-ilt panime Volokalamski suunas, silt näitas sinna 120 kiltsa ja Riiga oli vist mälu järgi 970 kiltsa. Algus oli mõnus – kolmerealine tee ja muudkui küta otse. Liiklus oli ka hõre. Vastu tuli oluliselt rohkem autosid – need olid need, kes üritasid enne hommikusi ummikuid Moskvas tööle lipsata.
Pool seitse olid Moskva tuled selja taga. Tahtsime Lukoilis tankida, aga seal oli väljas tore silt: „Tehniline paus”. Ime ise bensiini kui tahad. Panime edasi.
Siinkohal ütles autojuht prohvetlikud sõnad: „Nagu Moskva oblast lõppeb, nii on tuutu ka!” Tema oli vana kala autoga Moskva-Tallinna vahet sõitmises. Varsti saate teada, mida ta „tuutu” all mõtles.
Leidsime varsti ka tankla, mis suvatses ikka töödata. Võtsime paagi täis. Remargi korras – bensiin 95 maksis seal tanklas 19.40 rutsides (8,8 krooni) ja diisel 17.20 (7,8 krooni). Enam-vähem on igal pool sellised hinnad. Tankla oli muide Jukose värvides. Autojuhi sõnul pidi Jukose tanklad kõige paremad olema, viisakad, parima teenindusega, kuid veidi kallimad.
Kraadiklaas samal ajal muudkui langes, kell 7.30, tiba enne Volokolamskit näitas juba miinus 26,5 kraadi.
Kell kaheksa jõudsime siis Tveri oblastisse. Suht normaalne asfalt lõppes nii nagu oleks asfalditehas päeva pealt pankroti läinud. Hakatuseks tuli kohe räme hüpekas ning algas slaalom aukude vahel. Juht lohutas, et see pole veel midagi, vaata mis pärast Rževi pihta hakkab.
Enne Rževi jõudmist teeb imesid kraadiklaas – väljas on juba miinus 30,5 kraadi ja kell on 8.15. Ei taha mõeldagi, mis juhtub siis kui auto näiteks tee peal katki läheb. Kringel – ninaprill on siis meie saatus! Optimismi lisab seegi, et ümberringi on ainult metsikult suured laaned – karud, hundid ja muud koduloomad. See miinus 30,5 jääbki rekordiks.
Peale Rževi polnud maanteest enam ühte teepoolt ollagi, mingi sea songermaa, minu arust seal küll eriti asfalti näha polnud, ainult muld. Sõnadega on raske kirjeldada, aga sellist asfaltteed ei näinud ma isegi hiljuti Etioopias. Ja ometi on tegu Moskva-Pihkva maanteega! Suure maanteega M9! Vaadake videot, siis saate aru, miks me nii kaua tulime.
Kogu aeg loomulikult nii hull polnud nagu siin videos, aga auk oli augu otsa. Asfaldist oli ainult õhuke kiht alles jäänud, augud olid 10 sentimeetri sügavused, hullud vaalud asfaltis kus oli tunne nagu Sigulda bobirajal, et sa ei juhi oma liikumist. Sildadest võis läbi vaadata, jõgi paistis, armatuuriotsad paistsid sildadest välja nagu vankumatud tinasõdurid. Juht kurtis, et käed juba kohutavalt valutavad sellest pidevast rappumisest. Ikka nõksat-nõksat läbi aukude.
Kokku kestis see kohutav lõik Tveri oblastis 200 kiltsa. Hullemates kohtades kimasime esimese käiguga. Pimedas polegi võimalik seal sõita, siis sõidad kindla peale autol rattad alt ära kuskil augus. Ja ma ei kujuta, mis kevadel veel juhtub, kui kõik sulama hakkab. Vaesed, vaesed sealkandi elanikud ja rekkajuhid, keda voorib seal palju. Eks nemad põhilised lõhkujad ka ole.
Ilmselt pole juhus, et iga natukese aja tagant on tee äärde puude külge löödud ise valmistatud tahvlid lähima puksiiriabi numbriga.... Teenistus peaks neil hea olema.
Kui iga päev peaks sellist teed sõitma, siis see oleks küll surm, ütleb autojuht. Auto surm päris kindlasti.
Kui saadki veidi hoo sisse, sõidad natuke ja mürtsti otse auku. Autojuht õpetas, et mingil juhul ei tasu enne auku järsult pidurdada, sest siis lendab auto topeltinertsiga auku ning lõhub masinat rohkem. Las viskab hooga auto ise august üle, õpetab ta.
Sõidame mööda Melidovost, mis kuulus sellepoolest, et tee ääres müüvad kohalikud karu- ja hundinahkasid. Täna neid pole, liiga külm ilmselt. Aga kalamüüjad mutid on kohal.
Pihkva oblastisse jõudes muutub ka maantee nagu nöiaväel – taas korralik asfalt. Eriti hea tee algab umbes 30 kiltsa enne Velikije Lukit.
Pihkva oblastis on juba kõik teeviidad kahekeelsed – vene ja inglise keeles.
Vahepeal on ilm tublisti soojemaks läinud. Kell 11.15 näitab kraadiklaas külma 14,5 kraadi.
Velikije Lukis ootas meid tee ääres pirakas Putini plakat. Lihtsalt siuke plakat äkitselt. Ei tea, kas pihkvaoblastilased armastavad teda kuidagi eriliselt. Kohe 100 meetrit edasi on teisel pool teed Ühtse Venemaa suur plakat ja kiri „Presidendi partei”.
Näeme tublisid teetöölisi, kes koerapakasega lappisid asfalti. Näeme ülekäiguradade märke keset inimtühja ala. Suur põld ümberringi, ei ühtegi maja ja äkitselt on maanteel ülekäigurada. Venelastel on hea naljasoon.
Kell 1 teeme Pustoškas kogu road tripi ainukese pikema peatuse. Pool tundi kohvipausi. Pustoška asub enam-vähem Moskva-Tallinn marsruudi keskel. Sealt edasi läheb tee Riiga ning paremale keerab Pihkva poole.
Enam midagi põrutavat eriti polegi. Kummaline on ehk see, et Pihkva poole sõites näed suuri põlde ümberringi, aga täiesti söötis, kõrrelised mühavad nagu mets. Inimesi ka eriti liikvel ei näe. Nagu oleks neutronpomm Pihkvakandi küladele kukkunud. Väga mahajäetud on kõik, lagunenud.
Päris Pihkva peale me ei lähe, Ostrovis keerame ära, lõikame veidi, sõidame otse Pihkva-Luhamaa teele. Ostrovis saab muide juba Vikerraadiot kuulata, sealt on kuskil 50 kiltsa piirini veel.
Kell 15.45 Moskva aja järgi oleme Luhamaal. Pärast ligi 10-tunnist sõitu.