Külas Marat Gelmanil ja veidi alkohindadest

Eile oli päris bizi päev. Alustasin ennelõunat migraametis ja lõpetasin sõpradega Il Patios pizza ja õllega.
Sissekirjutuse saamine on siin igavene kepp ja vile. Õnneks oli ametnik migraametis, kes minuga eile tegeles, Jelena Dmitrjevna, väga kena. Saatis mu küll kiiresti minema koos järjekordse ankeediga, aga ei kortsutanud kulmu ega rääkinud minuga kurjalt. See on siin väike ime. Eks jätkame siis kadalipuga. Nüüd oleks mul vaja Vene MIDist (välisministeeirumi lühend) kätte saada minu nö kuraatorit Sergei Vladimirovitšit, aga teist päeva ei võta ta toru. Pole ime – ükskord ajasin teda nädal aega taga enne, kui kätte sain.
Närtsinud vaimu läksin turgutama Marat Gelmani galeriisse. Tema eragalerii on üks Moskva kuulsamaid. Ehk sattusite lugema eelmisel sügisel, kui oli see Gruusia-vastane kampaania Venemaal, siis seni teadmata nudipead tungisid tema galeriise, peksid kõik puruks ja tampisid veidi ka Marati. Marat ise on küll juut, aga ta korraldas seal ühe grusiinist kunstniku näitust.
Praegu on galeriis üleval ka üks üsna provokatiivne näitus rühmituselt nimega Sinised ninad. Teemaks fašism ja rahvuslus. Panen paar fotot näituselt üles siia loo juurde! Selle ülemise, tädiga foto allkirjaks on: „Venemaa tšekistide saapa all” ja see onudega foto on seeriast pealkirjaga „Гребалный fašism”. Ma ei teagi, mis see гребалный tähendab....kui keegi teab, siis kirjutagu.
Galeriis käisin tegelikult sellepärast, et pidin õhtul tegema intervjuud Gelmaniga. Pärast suuri seiklusi sain tehtud ka. Nimelt oli väikesi möödarääkimisi tema kodu aadressi osas ja seetõttu passisime lihtsalt 45 mintsa käreda pakasega tänava peal. Marat nimelt ei võtnud kõik see aeg moblat vastu. Korter oli tal muidugi vägev, Ostoženkal. Algul ta tundus veidi pahur, aga intervjuu ajal ta täitsa elavnes ja rääkis päris huvitavalt. Aga eks ma sellest kõigest varsti kirjutan Päewalehes.
Päeva mahtus veel Carnegie-keskuse analüütikutel külas käimine, peamiselt rääkisin Andrei Rjaboviga. Ta tegi mulle omal moel nö puunast ja punaselt selgeks, mis toimub venemaa sisepoliitikas.
No ja siis õhtul saime tuttavatega kokku siinsamas Majakovka jaama nurgal Il Patio pizzakas. Söök-jook nagu ikka, aga lahe asi oli vetsus. Ma pole varem näinud, et meeste kusepotti (noh need, kuhu saab püsti seistes lasta) oleks topitud jääd. Seal olid need potid ääreni jääd täis. Nii tore oli soristada ja vaadata, kuidas jää sulab. Võib olla see ongi väikse tualetimeelelahutusena mõeldud?
Alkoholihindadest kõrtsus. Väga OK hind kodumaise õlle eest on 70-100 rutsi, välismaa õlled on kõik kallimad, üle 150 rutsi juba. Siin on üldse välismaa alkohol vähemalt kaks korda kallim kui kohalik rüübe. Ka poes. Naljakas poliitika. Eriti veinid on seetõttu harjumatult kallid. Peaegu kaks korda kallimad kui Eestis. Siin juba kõrtsus pudelit veini ei osta, kui siis klaasi kaupa.
Muideks – see ei puuduta ainult alkoholi, et välismaa kraam on kallim. Paljud asjad on nii. Üks kurioosne näide minu meelest on ajakiri National Geographic. Venekeelne versioon maksab 84 rutsi, aga ingliskeelne 540 rutsi!
Väike palve ka – kas keegi oskaks mulle õpetada, kuidas saaks blogisse üles panna helifaile? Siis ma saaks nt siia riputada orginaalversioone põnevamatest intervjuudest. Kasvõi nt Rjabovi väga põneva jutu sisepoliitikast, mille ma linti, või mis linti, digitaalselt üles võtsin.
Ja tänases Päewalehes ilmus mu lugu kangetest naistest – Venemaa sõduridemade komiteest. Lugege palun!