kolmapäev, veebruar 28, 2007

Midagi räägivad inimesed rongis?

Nonii, nüüd olen edukalt Venemaal tagasi. Ja mis seal salata, suur tänu Vene saatkonnale Tallinnas, kes kleepisid mulle viisa passi kahe päevaga. Oleks võinud ka kuni kümme päeva venitada. Ei häbene, et suur aitäh neile!
Moskvasse jõudsin taas teisipäeva hommikul, täna olen juba Piiteris. Tahan tuttavaks saada siinsete eestlastega, täna on siin peakonsulaadis vabariigi sünnipäeval vastuvõtt. Kesköösi sõidan Moskvasse tagasi ja homme õhtul omakorda lendan juba Krasnojarskisse.
Seekord oli väga muljetavaldav rongiga sõit Moskvasse. Kogu raha eest sain kupeevaguni mõnud kätte.
Minu kupees sõitsid ema ja tütar sugulastele külla kuhugi Brjanskisse. Kogu õhtu läbi käis vägev keelepeks, kes kellega käib, mida keegi kelle kohta ütles jne. Vahepeal klaaris tütar kellegi tuttava suhteid, ema õpetas kõrvalpolkalt, et mida tuleb öelda jne.
Siis hakkas kellelgi nendel tuttaval Iral pea valutama – ja teda hakatakse Tallinn-Moskva rongist telefoni teel õpetama, kuidas sest üle saada. “Sul kapsast on kodus? Pane kapsaleht ümber pea ja kohe on läinud. Ei, mitte hapukapsas! Toores kapsas ikka, loll oled või??”
Samal ajal rääkisid kõrvalkupees kaka vanameest üksikasjalikult ja kõva häälega maasikakasvatamise nippidest ja tulbisibulatest. “Jama on see kõik....vot, mina kasvatasin sellised tulbid, et taevast ka ei näinud...ei-ei, sa kuula, mis sulle räägitakse...eh, nii ei kasva sul kunagi midagi.” Jne-jne.
Teises kõrvalkupees sõidab eriti osav mees. Helistab mingile naisele – tead, ma jõuan tagasi nelja päeva pärast, muidugi siis lähme välja, armastan sind! Lõpetab kõne ära ja helistab teisel naisele – tead, ma jõuan hommikul Moskvasse, kas sul aega on, läheks õhtul välja, käiks restos jne. “Ljusja, ma ei hakka siis hotelli võtma, eks??” Nagu kinos!!
Nii hullu reisi pole viimase kahe kuu jooksul olnud. Eelmine kord oli SV-vagunis – lootsin, et seal saan puhata normaljokilt – puruhaige vanamees, kes köhis-läkatas-higitas-peeretas öö läbi ja küsis kogu aeg öösel “Ega ma ei sega?”. Läbi une siis vastasin, et pole hullu. Mis variante veel oli? Et mine maha, kurivaim, või?
Ei, midagi pole öelda, rongiga on lõbus. Aga hakkad aru saama neist, kes alati ostavad terve kupee ära, et rahulikult saaks sõita ja magada.
Aga Moskva metroo on vähemalt sama lõbus. Eile nägin seal palja persega meest ja 2-meetrist koljatit, kellel oli käed amputeeritud ja kaelas suur plakat – aidake osta käe proteesid. See polnud enam lõbus – hea näide, kui invaliidivaenulik on Vene riik. Sellest ma tahan veel kirjutada, mul on paar tuttavat tekkinud, kellelt kuuled ikka uskumatuid lugusid. Põhimõtteliselt tundub küll, et Venemaal invaliidiks jäämisega on su elu ilma naljata totaalselt läbi. Mõistlikum on rongi alla hüpata. Ei mingit tolerantsi invaliidide suhtes, pangu nad ennast põlema. Palun, siin on ka valitsuse poolt ämber bensiini!

5 kommentaari:

KT ütles ...

võehhh ... nii masendav taasalgus .... soovitan kunagi mõni pikem ots ette võtta rongil ... VF võimaldab ikka veel vähemalt viiepäevast otsa ... vot sealt on elamusi nii et vähe pole :)

B. ütles ...

Jaajah, Jaanus, võibolla ongi asi selles, et nii lühikese otsaga ei saa seda ´tõelist kinoelamust´ kätte? :)

B.

Anonüümne ütles ...

Jaah, eks sellepärast kirjanikele meeldibki nii väga rongiga sõita :) Meenuta Coelhot, kes sõitis mullu kevadel Moskvast Vladivostokki, jalutas öösiti mööda vaguneid, oli "otsustavalt meelestatud", kohtus lihtsate inimestega ja jagas autogramme.
terv: Piret

Mida ütles ...

sa noorsand oled sellise tervistkahjustava töö peal, millist naba ei kanna. Pigem makstakse masendava negativismi levitamise eest.

snobe ütles ...

see Venemaa päevik on viimase aasta üks parimatest pärlitest, mille peale olen sattunud - Petrone Ameerika ja Tõnn Sarve Tai on ka väärt üllitised, ent Venemaa kirjeldus on midagi sellist, mis tekitab parimaid emotsioone ja naeru. Midagi sarnast, mis tekib Petrovitsheid või Bulgakovit lugedes ainult.