Kuidas ma Moskva TV otsesaates Eesti lintšimisel osalesin

Täna oli nii, et kriban mina ennelõunat lindilt maha intervjuud Hodorkovski advokaadi Juri Schmidtiga (ilmub homses Päewalehes), kui helistab keegi näitsik ja räägib, et tema on telejaamast TV-tsenter ja et neil on selline otsesaade täna nagu „Vremetško” ja et nemad tahaksid seal vaielda – üllatus, üllaus! – Pronkssõduri teemal ja et nemad ei leia kuidagi ühtegi eestlast Moskvas, kes neile saatesse tahaks tulla ja et kas mina olen nõus?
Paar telejaama on mind varem ka kutsunud, aga siis ma pole saanud minna või olin tiba haige. Mõtlesin, et pagan kah, lähen vaatan asja ära, et ega nad mind ära ikka ei tapa ning et asja ju hullemaks ma ikka ajada ei saa. Et võtan huumoriga. Ok, tulen, ütlesin.
Kell kolmveerand neli pärastlõunat oligi mul auto kenasti järel välisminni pressikeskuse juures, sõitsime stuudiosse. Lindistus pidi hakkama kell 4.30. Kuigi see polnud kaugel, läks ikkagi ligi pool tundi, sest Moskva kesklinn on alati umbes. Veerand tundi varem jõudsin kohale, tõmmati puudriga ras-ras üle näo, viidi stuudiosse ja öeldi, et sina seisa nüüd siin nurga taga, kui režisöör märku annab, siis tuled trummipõrina saatel lavale. Kes veel saates on, mitte midagi ei teadnud...
Päris kohe saate algul ei pidanudki staar Eestist sisse marssima. Kõigepealt võtsid saatejuhid (neid oli tervelt kolm nagu pärast selgus – see rohkem selline meelelahutuslik saade siiski) kõne Tallinnasse Sildami Tomile, keda veidi peediti, aga mitte pikalt. Tom vastas osavalt. Siis näidati lindistatud kõnesid, kus kõigepealt oli helistatud Franekile Eesti saatkonda – ta on seal korraga nii poliitika kui pressisekretär -, kes ütles, et tema kuidagi ei saa tulla (ametlik poliitika neil selline), siis helistati Riho Nõmmikule – ammu Moskvas elavale Eesti teadlasele – tema ka keeldus, ei kuulnudki mis põhjusel. Ja siis – vaata imet – näidatakse minuga linistatud kõnet! Ja oleks siis keegi hoiatanud, et lindistatakse!! (Franek ütles ka pärast, et temale ka ei öeldud, et lindistatakse.)
Vihastasin, ütlesin minu kõrval seisnud toimetajale, et see on sigadus, et te nii teete ja et mul ka kama, ma ei lähe praegu saatesse. See kohkus jumala ära, hakkas vabandama. Eks ma andsin alla, kahju hakkas tast. Aga see on hea õppetund, et nad nii asju ajavad. Siin risti ette ei lööda. Täielikud pärdikud.
Marsin siis sisse. (Fotol on näha see stuudio, mina istusin seal publiku ees beežis tugitoolis, parempoolses) Mind pannakse ühe kohaliku ajakirjaniku kõrvale istuma, kes pärast tuli välja, et oli hea mees, ütles pidevalt, et millest me räägime? – mitte midagi ju ei toimu tõenäoliselt, et teie, vene poliitikud ainult niisama karjute karjumise pärast ja kütate kõiki üles.
Veel oli saates padupunane erukindral, see kurikuulus lätlane Alksnis, kes praegu duumasaadik, ja üks tädi föderatsiooninõukogust. Need kaks olid päris hullud, nendega polnud üldse millegi üle vaielda. Nad korrutasid kogu, et kuradi fašistid, et meie vanaisadega nii ei tehta ja Eestis üldse piinatakse vene inimesi igatpidi. Minu küsimusele, kas neist keegi on üldse viimastel aastatel Eestis käinud, nad loomulikult ei vastanud.
Ega seal mulgi muud üle ei jäänud kui veidi retoorikale rõhuda ja ma avasin kohe vasturinde neile küsimusega, et miks teie, venelased, sel juhul Stavropolis Isamaasõja-veteranide uhke monumendi maha võtsite sügisel ja keegi ei köhinud ka. Sellele nad ka ei tahtnud vastata millegipärast...
No üldiselt seda rada see asi siis läks, ega saatejuhte ka eriti ei kottinud, et teada saada, mis asja taust on. Niipalju siiski suutsin selgeks teha, et jutt ei käi lammutamisest („snos”), vaid parimal juhul mujale viimisest („peresnos”). Aga et seletada neile, et Tallinnas mingeid lahinguid polnud, et 9. mai sündmused Pronkssõduri juures on iga-aastane provokatsioon jne – see oli täiesti mõttetu.
Saatejuhid oli muide erilised pealiskaudsed tegelased - ühe reklaamipausi ajal hakkasid nad kõva häälega arutama, et mis on Eesti, mida sealt üldse head on tulnud? Piim ja liha vaid! No OK – Jaak Joala, Tõnis Mägi, Georg Ots ja Anne Veski („Kas ta on veel elus?” küsis üks saatejuht irooniliselt). Sellises suurvenelase stiilis käis jutt. Ebameeldivad kujud olid.
Vahepeal lasid ka publikul omi mõtteid öelda. Kui üks keskealine naine ütles, et Eesti on vaba riik ja neil on ise õigus otsustada, mida nad teevad, siis anti kiirelt sõna järgmistele, kes juhuslikult olid Naši-liikumise noored, vanades Punaarmee mundrites, ja neilt tuli loomulikult tüüpiline jutt nagu lindilt. Ja neid ei katkestatud.
Üldiselt oli kogu saade selline nagu ma kartsin – paras Eesti lintšimine käis. Hea oli, et see ajakirjanik oli mõistlik. Ah jaa, väga hea oli Tomaš Glanc, Tšehhi saatkonna nõunik, kes ütles muuhulgas, et kommunistlik ražiim oli, samuti nagu ka natslik, kuritegelik. See loomulikult ei meeldinud teistele. Tomaš oli väga hea, vangutas ainult pead pärast saadet.
Aga eks nendega on raske sel teemal suhelda, kui neid absoluutselt ei huvita Eesti ajalugu või isegi teine arvamus ning samas on nad propaganda peale niivõrd mihklid, et kade hakkab kohe.
Vaadake kasvõi seda videot siin Ria-Novosti kodukal. Pronkssõduri teemalist lõiku ehib kollaaž nõukogudeaegsetest protsessioonidest, omaaegne pateetiline kõne tänulikust maailmast ning samal ajal vasakul pool ekraani videolõigud Pronkssõduri juures lilli laialiloopivatest eestlastest ning Lihula samba avamisest.
Aga see pole veel kõik – kui tähelepanelikult videot vaadata, siis on näha, et kroonikakaadrite kohal on kiri "1956. aasta". Tegelikult kannavad sõjaväelased seal tunduvalt hilisemat vormi ja sõidavad soomukid, mida 56. aastal veel kindlasti Nõukogude armeel polnud. Ning kõige krooniks – minu arust asetavad video esimeses pooles Pronkssõduri jalamile pärga Arnold Rüütel ja Karl Vaino....1956. aasta siis jah?