Reedel jagelesin põhiliselt kahe asjaga – üritasin Žirinovski kontorilt ühte dokumenti kätte saada, mis puudutab Tõnismäele maetud sõdureid, ning uurisin, kuhu jääb ammu lubatud internetipaigaldaja. Mõlemad lõppesid nii nagu varemgi – kas polnud vajalikku inimest kohal või ei võtnud üldse keegi toru...
Eriti interneti puudumine hakkab juba tõsiselt närvidele käima. Ainus edasiminek nädala jooksul oli see, et telefonifirma helistas, et nende poolest võin sisse panna, et nemad tegid oma ühendused ära.
Pealelõunat kutsusid saatkonna omad väiksele Tartu rahu sõlmimise mälestusüritusele. See näeb neil välja nii, et käiakse Novodevitše kalmistul Adolf Joffe haual ja öeldakse mõned ilusad toostid Tartu rahu teemal. Joffe oli see mees, ke Nõukogude Vene poolt koos meie mehe Poskaga lepingule 1920. aastal alla kirjutasid.
Teadjad rääkisid, et selline Tartu rahu mälestamine Joffe haual olla Kadri Liigi idee, kui ta 90-ndatel Moskvas töötas. Nii et kui sa Kadri juhuslikult mu blogi loed, siis anna teada, kas see on nii.
Kalmistul paistis väga põnev olevat, peaks siia soojemal ajal tagasi tulema.
Õhtul trehvasin juhuslikult Antoni, kes tuleb välja on Eesti passiga kutt, kes Moskvas ühes teatris mängib. Sai eesti keelega täitsa hästi hakkama. Kutsusin külla. Eriti polnud meil aega rääkida, sest ta pidi mingite prantslastega kokku saama.
Avo Leok sõitis ka täna haiglast koju. Kirjutan tast peagi loo, kuidas ta ennast siin ravib ja kuidas trenni teeb. Panen siia juurde ühe foto, kus Avo koos füsioterapeudiga trenni teevad. Käte abil suudab Avo ennast püsti hoida, kuigi jalgades ei tunne ta endiselt mitte midagi. Ükski närv pole veel taastunud. Aga lootma peab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar