Neljapäeva õhtul korraldasin väikse soolaleivapeo oma korteris. Saatkonnast tulid kuus inimest + Andrus, kes siin Bonnieri vägesid juhib, ning Margus ja Henri, kes Tallinnas teevad PR-firmat KPMS ning olid Moskvas käimas.
Saatkonna inimesed tõid isegi ehtse soolaleiva. Päts ja soolatops sisse torgatud. Šampust tõid, aga see jäigi joomata. Meil oli rohkem selline opritšnikute stiilis pidu – külma viina, kalja, soolakurkide ja hapukapsaga. Šampuse avastasin järgmine päev rõdult, täiega ära külmunud. Nüüd saaks šampusejääd limpsida.
Pidu oli suht kärarikas. Ja lõppes äkki, kui meie trepikoja valvur kella 23 paiku helistas, et nüüd on öörahu ning saatku ma oma külalised minema. Me ei võtnud seda eriti tõsiselt. Andrus kogenud moskvalasena arvas, et see on mingi nali ja pidutseme edasi.
Aga polnudki nali. Varsti helistas mutt uuesti ja ütles, et kui külalised kohe ära ei lähe 5 minuti jooksul, siis ta kutsub miilitsa. Jooksin alla muti juurde uurima, et mis tal häda on. Mutt oli selline ehtne vene tädi – suur, ülevi värvitud, juuksed mitmevärvilised, kampsunis ja üsna kurja olemisega. Vastuvaidlemist ei sallinud, suutsin talt siiski 10 mintsa külaliste lahkumiseks välja kaubelda. Seejärel lubas ta ilma hoiatamata miilitsa kutsuda.
Läksime siis laiali, mis teha. Huvitav kord on meie trepikojas igal juhul. Paar päeva tagasi kui Raul ja Vallo Ekspressist külas olid, siis istusime küll lõdvalt kella kaheni ja kedagi see ei huvitanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar