Seiklused Siberis – kuidas uued sõbrad aitasid mind taigast Moskva lennukile

Olin kolm päeva Krasnojarskis, Moskvast lennukiga viis tundi ja rongiga kolm ööpäeva sõita. Tiba läksid asjad nihu – lootsin seal eelkõige näha Vene ühele esirikkurile Deripaskale kuuluvat maailma üht suurimat alumiinimutehast, aga kohale jõudes teatati meile – olin seal koos pundi välisajakirjanikega – et jääb ära, tehas lõi viimasel hetkel põnnama, et kirjutame midagi sellist, mida nad ei sooviks. Enamus meist oli just sellepärast nii kaugele sõitnud.Teine jama juhtus mul sellega, et tahtsin kangesti näha umbes 150-170 kiltsa Krasnojarskist põhjapool asuvat setu küla Haidakki, sain isegi sinna kohale, aga tagasi enam ei saanud kuidagi! Igasugu jamasid juhtus, hädavaevu jõudsin täna õhtul Moskva lennukile, peaaegu oleks Krasnojarskisse maha jäänud. Fotol ongi üks mu uutest sõpradest Anatoli Haidaki küla lähedalt, kes aitas mind lennukile taigast.

Neljapäeva õhtu
Lennuk lendas Moskvast Domodedovost välja veidi enne südaööd. Olin igaks juhuks ligi kolm tundi varem kohal. Uus Domodedeova lennujaam on väga šikk koht, isegi Euroopas näeb nii korraliku lennujaama harva. Peamiselt lendavad siit sisemaised liinid, aga järjest enam ka välisliine. Mingi leht juba kirjutas, et reisijate arvult ületab Domo juba Šeremetjevo-2. Domo eelis on see, et sinna saab Moskva kesklinnast mõnusalr rongiga.
Turvast läbiminek käis üsna kähku. X-ray masinaid oli palju ning asja tegi libedamaks ka see, et kõigile anti kaks suurt kasti, kuhu ühte kästi panna üleriided (jope, pintsak, püksirihm) ja teise saapad. Igaüks ladus oma akstid masinasse ja jalutas turvast kiiresti läbi. Päris hästi oli neil see korraldatud.
Lend jäi tunnikese hiljaks, välja lendasime alles kuskil kell 1 öösel. Kusjuures edasi lükati lend üsna tavapäratul põhjusel – üks reisija jäi lennukisse tulemata ja tema pagasit otsiti, et see välja tõsta. Huvitav kuhu ta kadus, sest check-ini pidi ta ju olema ära teinud. Ma pole varem sellist juhust näinud. Äkki oli terrorist?
Harjumatu oli veel see, et moblaga räägiti täitsa rahulikult isegi siis kui lennuk õhku tõusis ja ka siis kui juba Krasnojarskisse maandusime – et tšau, me nüüd kohe maandume, kas sa tulid juba vastu?

Reede
Krasnojarskis maandusime kell 9.20 hommikul kohaliku aja järgi, seal on +4 võrreldes Moskva ajaga. Ega eriti magada ei saanud lennukis, kole kitsas oli ja mulle ei jätkunu patja. Sisuliselt jäigi öö vahele, sest lennujaamast viidi meid otse kohtumistele.
Lennujaamas ootas meid pärast maandumist trapi juures kaks kolekülma bussi, väljas oli miinus 15. Buss sõitis otse lennujaama väravasse, viska kott selga ja astu aga rahuga minema. Venemaale tüüpiliselt ootas kohe värava taga terve parv taksojuhte.
Päev otsa siis vingerdasime kohtumistel, kõik haigutasid. Kõige põnevam oli värviliste metallide tehases, kus käisime kullatsehhis ja nägime, kuidas kullaliivast tuleb välja kuldkett, aga sellest saab peagi lehest pikemalt lugeda.
Krasnojarsk ise jättis täitsa reipa mulje, aga see miljonilinn on ka Venemaa ühe rikkaima krai pealinn. Seal on tohutud nafta- ja gaasivarud, mida esialgu veel suurt ei kaevandata, lisaks leidub seal kõiki värvilisi metalle ning tohutult hüdroenergiat. Ühesõnaga – üks Venemaa tooraineladusid.
Linnapildis on ka näha kõiki suuremaid maailma kaubamärke, hotellid ja restod on päris korralikud. Meie elasime Krasnojarski hotellis, selline täitsa kobe kahe ja poole tärnikas oli, öö maksis 2000 rutsi.
Aga elada seal siiski ei tahaks, sest linnas on metsikult tehaseid ja seetõttu piirab linna hiidkorstnate rivi, mille toss „soodsa tuulega” kõik mõnusasti linna poole puhub. Aga seal tuleb ikka kõiksugu sodi, sest toodetakse neis tehastes peaaegu kogu Mendelejevi tabelit.

Läbi linna voolab maailma üks pikimaid jõgeseid Jenissei, mille omapära on see, et isegi kõige karmima talvega ei külmu ta linna vahel ära. Põhjus on linnast veidi eemal asuv hüdroelektrijaam. Seetõttu on kogu aeg jõe kohal talvel paks aurupilv.
Linn lamasklebki Jenissei mõlemal rannikul. Krasnojarsk on 40 kilti pikk ning vaid maksimum 10 kilti lai.
Õhtul olin mitmest magamat ööst nii surmväsinud, et kukkusin kell 10 lihtsalt tuttu, ei jaksanud kuhugi restosse enam minna. Aga eks ma olin ka enne seda neljast ööst kaks veetnud rongides ja ühe lennukis.

Laupäev
Kuni kella kaheni olid meil paar mitte eriti huvitavat kohtumist. Nende lõppedes olin endale autoga järele tellinud kohaliku eestlase, õigemini setu Lukini Saša. Plaan oli selline – sõita Krasnojarskist kolme tunni kaugusel asuvasse külasse nimega Haidak, kus elavad 100 aastat tagasi välja rännanud setude järeltulijad. Kõik räägivad muudkui sealkandis asuvast eestlaste külast Ülem-Suetuk, aga Haidakist kirjutatakse harva. Võib olla sellepärast, et nemad ei räägi eesti keelt. Vaid setu keelt! Kujutage ette – ehtne setu küla keset Siberit! Eelmine aasta valisid isegi esimest korda setu kuningat.
Ühesõnaga plaan oli selline, et sõidame õhtul sinna, räägime kohalikega ning pühapäeva hommikul paneme kohe varakult tagasi, sest kell 12 pidime me minema Krasnojarski hürdoelektrijaama (HEJ) vaatama. Aga tuhka nii läks! Inimene teeb plaane, aga Jumal mängib temaga.
Külast endast ma kirjutan peagi Päewalehes, ma räägin parem mis juhtus pühapäeval. Ahjaa, laupäeval käisime veel kohaliku õpetaja Galja pere saunas. See oli jällegi üks väga krõbe asi. No kuidas nad küll selliseid hulle saunu kütavad. Leili polnud üldse võimalik visata, niigi tilkusid nagu külmast võetud viin. Ja riidesse panid nad leiliruumi kõrval kohe, kus olid vaid veidi jahedam kui leiliruumis. Kuni riidesse saad, tilgud veelgi rohkem kui laval. Aga muidu oli kihvt.

Pühapäev
Pidime hiljemalt 8.30 hommikul välja sõitma, et HEJsse jõuda. Paraku oli õues miinus 35 kraadi ja Saša väikebuss ei läinud enam käima. Mehed üritasid akut laadida kiirelt, aga sellest polnud mingit tolku. Varsti oli selge, et HEJsse ei jõua, millest oli pagana kahju. See pidi olema meie reisi teine highlight alumiinimutehase kõrval, nüüd jäid mõlemad ära.
Kui väikebuss ka kell 12 käima ei läinud, siis oli selge, et nüüd on küss juba selles, et kas ma üldse Moskva lennukile jõuan. Lennujaamas pidin olema hiljemalt viieks.
Pärast seda, kui auto mootorit olid pidevalt kuuma veega üle valatud, akut laetud ning isegi toodud võimu andmiseks juurde lisaku ning kõige lõpuks – karbussi veel leeklambiga soojendatud (sellest on see pizike videonups ka loo juures), läks masin turtsudes käima kell kolmveerand kaks. Ajas küll sumpsist ilgelt musta tossu välja ja mootor krabises mis hirmus, aga läks käima.
Viskasime kotid peale ja minema. Aga või siis saime! Küla asus peaagu taigas, külm oli küll järgi andnud, oli juba alla miinus kümne kraadi, kui teele asusime. Saime kuskil 6-7 kiltsa sõita, kui mootor välja suri ja enam tööle ei läinudki. Täielik zakon podlasti nagu venelased ütlevad – alatuse seadus või ehk siis meil enam tuntud kui Murphy seadus.
Ma pidin kolme tunni pärast lennujaamas olema, aga tegelikkuses istusime nüüd kuskil keset taigat, autot enam polnud ja lähema külani oli 4 kilomeetrit. Korraks tuli ahastus peale. Otsustasin viimases hädas vaadata veel oma pooltühja moblat, kuigi sealkandis üldiselt levi polnud. Haidakis viibides ei näidanud mu mobla kordagi ühtegi pulka levi. Aga seal äkitselt viskas ühe pulga üles!! Täielik imede ime, Saša ei suutnud ka seda kuidagi uskuda.
Helistasime Galjale, et kas tema mees äkki ikkagi saaks mind linna visata, muidu on ilge jama lahti, kes teab millal uued lennukipiletid saan jne. Jäi nõusse, võttis oma pizikese Mazda ja tuli järgi. Jätsime Saša bussi tee äärde ja panime ajama.
Nagu olime 50 meetrit edasi sõitnud, kadus moblalevi jälle ära ning ilmus uuesti alles poole tunni pärast. Oleks me mujal suvalises kohas seisma jäänud katkise autoga, siis poleks saanud isegi kuidagi kedagi järele kutsuda. Miski hea Ingel ikka kaitseb mind!
Nüüd jõudsime ilusti lennukile. Aitäh Tolikule, Galjale ja Sašale! Siberi inimene on ikka imetlusväärselt abivalmis ja lahke, sibirjakid on hoopis teistsugused kui moskvalased. Mis te arvate, et Tolik või Saša mult kopkatki raha võtsid? Et nagu bensiini eest ja natuke auto remondiks. Tuhkagi.
Siit vana moraal – aita ise inimesi alati kui saad, sest sa ei või iial teada, millal ise abi vajad. Ja aita ka võõraid, sest võid ise võhivõõraste abi vajada. Pidage seda silmas, sõbrad!
Eks ma mõni päev loodetavasti kirjutan veel siia, mis Krasnojarski krais huvitavat oli. Või panen vähemalt mõned fotod ja videojupid üles.