Bondartšuki kallis ulmefilm jättis suhteliselt külmaks

Vahvat aastat kõigile, ja huvitavaid rännakuid!
Olen tagasi Moskvas. Siin on nüüd veidigi Vene talvele iseloomulik ilm – täna oli päeval miinus 12 kraadi. Aga homsest juba lubatakse taas sula. Huvitav, kas ma saan ükskord Moskvas seda õiget talve näha? Senises kaks talve on üsna lahjad poisid olnud külma poolest, vaid üks nädal kahe aasta peale, kui oli rohkem kui miinus 20. Oleks sellised talved 1941/42 olnud, oleks maailma saatus võib olla teistsugune... Aga maailma saatust määrab teatavasti üksainus gramm.
Käisin vaatamas venelaste viimaste aastate kõige kallimat filmi (kõigi aegade kalleim film, kui Nõuka-aegsed kõrvale jätta, sest nende õiget maksumust ei tea ilmselt keegi?) Fjodor Bondartšuki „Asustatud saart“. Filmi ametlik eelarve oli 36 miljonit dollarit. Tehti film vendade Strugatskite samanimelise raamatu järgi (ilmus 1999. aastal Varraku ulmeraamatute sarjas ka eesti keeles). Muideks – filmi produtsendid Rodnjanski ja Merkulov olid samad, kes tootsid ka Puustusmaa filmi 1814.
Lühidalt öeldes oli mulje filmis sitt! Mul hakkas üsna igav kinos. Raha oli vägevalt alla pandud, ja seda oli ka visuaalselt näha, aga sisu oli suht lohisev ja igav. Eriti filmi keskosa venib jubedalt. Ehk on filmi 2. osa parem.
Strugatskitel oli peaidee heast ühiskonnast (èhk kommunistlikust) tulnud Maalase võitlus kurja ühiskonna (fašistliku) vastu. Bondar tegi sellest sisuliselt armastusfilmi kalliste eriefektide, ulmeliste maastike ja ulmeliste kostüümidega. Kusjuures ta on laenanud üsna palju ideid tuntud ulmefilmidest – eriti Star Trekist, aga ka Matrixist, Ahvide Planeedist + ka Sõrmuste Isandast. Teadlikum filmivaataja leiab kindlasti veelgi vihjeid.

Häiris väga ka meespeaosa Mas Sim (noor näitleja Vassili Stepanov, kellel see oli esimene roll. Tema on ka fotol, tema kõrval naispeaosa Julia Snigir), kes oli niivõrd ideaalseks tehtud ja kes pidevalt naeratas, suu kõrvuni. Võib olla oli selline asi teadlik. Mu kaaslane ütles, et ta oli nagu Vene Brad Pitt.
Aga OK – filmi päästis minu jaoks üks stseen, kus vist Garmaši (tuntud Vene näitlejaid mängib seal üldse palju) mängitud tegelane seletab, kuidas korrumpeerunud võimuladvik televisiooni abil maniplueerib ühiskonda. Ja see kirjeldus vastas 1:1 sellele, mis toimub praegu Venemaal! Selle eest 10 punkti Bondarile ja produtsentidele, et nad selle sisse jätsid filmi.
Panen siia kaks treilerit filmist. Esimene on lühem, teine on pikem koos tegijate kommentaaridega.





Veidi veel kinondusest Venes praeguse kriisi valguses. Nagu üks teemaga väga hästi kursis tuttav rääkis, siis ühest küljest on kriis kinole kasulik, sest igasugune saast kaob orbiidilt ära ja hinnad lähevad alla. Vene Produtsentide Gild olla väidetavalt võtnud vastu kokkuleppe, et filmide toodangu eelarveid vähendatakse kuni 60 protsenti. Film, mis eile maksis 5 miljonit dollarit, maksab nüü 2-2,5 miljonit dollarit. Ka näitlejate honarare vähendatakse 60 protsenti. Aga kõigile stuudiotele olla saadetud siiski nimekiri, kus täpselt saja vene näitlejat, kellel eriti palka ei kärbita. Kõlab huvitavalt, isegi kui see on kõlakas. Negatiivne pool on teadagi see, et isegi Sergei Garmaš, kes mängib peaaegu igas Vene suuremas filmis, olevat kurtnud, et enne oli ülepäeva pakkumisi, aga nüüd telefon vaikib...