Poolteisttundi tundsin ennast nagu pime. Restoranis

Leidsin Moskvas omapärase ja romantilise restorani – „V temnote?“ Point on väga lihtne – sa sööd ja jood seal pilkases pimeduses. Nagu oleksid pime. Varem on sarnased restod avatud Pariisis ja Londonis, Moskvas on see siis kolmas samal põhimõttel resto. Kontsepts on igal pool sarnane. Täitsa soovitan proovida, kes ihkab midagi erilist. Restorani kodukas on siin, ja seal on ka kõik kontaktid ning palju infot resto kohta. Restoran asub täitsa kesklinna lähedal. Kes teab Punaarmee teatrit Suvorovi väljakul, siis vot selle taga Oktjabrskaja uulitsal. (ette rutates – kes põeb klautrofoobiat, sellel ei soovitaks minna.)

Söömine käib seal nii, et saabudes juhatatakse sind kõigepealt baari, kus sa saad endale toidu valida. (Fotol on restoran väljast.) Aga see on ka eriline. Nimelt on seal kirjas neli erinevat kompleksõhtusööki (üllatusmenüü, sinine ehk kalamenüü, punane ehk lihamenüü ja roheline ehk taimetoidumenüü), mille sisu sa ette ei tea. Ise pead pärast pimedas arvama, mida sa täpselt sööd. Kõik menüüd maksavad 1700 rutsi (ehk siis 665 krooni). Tundub kallis, aga see kogemus on seda väärt. Pealegi oli toit täitsa söödav. Menüü sisaldab pirakat eelrooga, praadi, magustoitu ja mineraalvett.
Kui oled ära valinud, siis juhatatakse sind pimedasse saali. Enne seda pead ära andma oma käekotid, telefonid ja muud segavad-helitegevad vidinad, aga eelkõige tikud-välgumihklid ja muu atribuutika, millega võib valgust teha. Valguse tekitamine on seal keelatud ja kui seda rikud, siis viiakse sind kohe välja. Nagu ma aru sain, siis jälgitakse saali videokaameraga, mis näeb pimedas.
Nonii, kui kõik on valmis, siis kutsub ülalkorruse ettekandja pimeda saali kelneri, kes on ise päriselt pime. Pime kelner tuli, tutvustas ennast Ženjana ning palus panna endale parema käe õlale ning nii talle järgi tulla.
Jõudsime ilusti, ainult paar korda kardinatesse takerdudes oma lauani. Täiesti pilkane pimedus! Mitte muttigi polnud näha, nagu oleks kuhugi hauakambrisse maetud. Ženja rääkis, et seintel on väljast tuleva valguse ja heli vastu neljakordne isolatsioon.
Laua taga on esimene ülesanne üles leida kahvel ja nuga ning valada endale pudelist vett. Ümberringi on kuulda, et inimesed, teised külastajad räägivad, aga esialgu ei saa aru, kui lähedal nad istuvad. Kauguse määramine tundub seal üldse kummaline. Peaks olema ju lihtne, aga mitte ei saa aru, kui kaugel miski on jne. Kõrvallauas kihistavad miskid tüdrukud ning on õige bravuurikad. Hiljem näeme neid väljas ning nad näevad totaalselt teistsugused välja, kui ma nende hääle ja jutu järgi arvasin.
Söömine on päris huvitav. Sa ju ei näe midagi, mis taldrikul on. Kui toit tuuakse, siis kõigepealt kombid kätega, et kui suur taldrik on. Siis katsud näpuga, et kuskohas on toit taldrikul ja mis asi see on. Eelroaga läks lihtsamalt, seal oli üks korvikese sees kalaroog ja salat. Ei olnud midagi lõigata vaja. Lükkasid aga vasaku käe näppudega toitu kahvile ja sõid.
Praega oli keerulisem. Mul oli kala ja seda oli vaja lõigata. Aga kui sa noa ka kätte võtad, siis sa ju ei saa enam aru, kus see kala on seal taldrikul, sest sa ei saa ju näpuga otsida! Igavene jant oli. Kõigeparem oli ikkagi niiviisi, et vasaku käega hoidsid kala kinni ja parema käega siis noaga lõikasid ja pärast surusid tüki kahvli otsa ning siis hammustasid viisakalt. Aga ikkagi ei saanud sa päris täpselt aru kui suurt tükki lõigata ja siis kukkus kala kahvli otsast ära ning pidi seda mööda taldrikut otsima. Ühesõnaga – tükk tegu oli söömisega. Kui seda oleks saanud kõrvalt öövaatlusprillidega vaadata, siis oleks näinud kahte põrsast laua taga. Salvrätik oli pärast üsna toidune ja küünealused mingi soustiga koos  Igatahes läks poolteisttundi päris kiiresti.
Pimedusest veel. Ausalt öeldes veidi kõhe oli küll alguses istuda, sest no kohe mitte midagi ei saanud aru, et kus sa oled. Jõudsin mõelda, et kui nüüd midagi juhtub, siis ma ei saa muttigi aru, kuhu ma minema pean. Aga see loll mõte läks kohe üle, kui süüa toodi. Aga ausalt öeldes mingit erilist tunnet nagu resto reklaamis kirjas või nagu mõned restoranikriitikud kirjutasid, mul küll ei tekkinud. Mul tuli poole pealt seal pimedas uni kallale. Mingit meelte ergastumist ma ei märganud (minu arust on see võimatu nii lühikese ajaga!) ning toit maitses ka samamoodi nagu alati ehk siis hästi. Seda küll, et ma mäletan, et kuidas viie minuti järel pimeduses tekkis mul kohutav ahastus nende inimeste pärast, kes ei näe.... See ei läinudki üle.
Nii et minge-minge. Ahjaa – suitsetamine on seal keelatud. Alkoholi pakutakse piiratult, et keegi švipsi ei jääks ja pimedas lollusi tegema ei hakkaks.
Ja ma ei saa kirjutamata jätta sellest, et milliseid hämmastavaid lolle on maailmas. Ekspress kirjutas eelmisel nädalal oma huumoriküljel, et Eesti valitsuse otsusega keelatakse alates selle aasta 1. veebruarist kõigil ajakirjanikel kingade ja muude välis- ning sisejalanõude kandmine valitsuse pressikonverentsidel ja riigikogu infotundidel. Põhjusel, et üks Iraagi ajakirjanik pildus oma botikutega Bushi. "Me ei osanud seni piisavalt hinnata ajakirjandusega seotud riske," tunnistab valitsuse meediaekspert Siim-Olav Needus.
Sellest naljast ei saanud kõigepealt aru Vene Delfi, kes selle tõese uudise pähe ära trükkis. Vene Delfist korjasid selle üles omakorda paljud Venemaa portaalid nagu näiteks täiesti tõsine polit.ru jne. Ning lõppes see kõik sellega, nagu ma aru sain, et Stenbock pidi selle info ametlikult ümber lükkama. 10 punkti Ekspressile, saime teada, kui palju lolle meie ümber on!