Pildikesi Tšeljabinski oblasti küladest

Laupäevases Päevalehes ilmus mu lugu sellest, kuidas ma detsembris käisin Tšeljabinski oblastis mööda külasid kolamas, mis asuvad kurikuulsa Majaki tuumajaama läheduses. Pikemalt olin Muslimovo külas, mis asub Tetša-nimelise jõe kaldal, kuhu 1940-ndate lõpul ja 1950-ndate algul tuumajäätmeid kallati, Tatarskaja Karabolka külas, mis asub 30 kilomeetrit 1957. aastal plahvatanud tuumajaamast. Ma ei hakka lugu ümber jutustama, lugege ise siit. Ma panen parem hunniku pilte sellest käigust.

Enne Muslimovot põikasime sisse ühte külla, kus elasid inimesed, kes asustati ümber küladest, mis jäid vahtult Tetša jõe äärde. Fotol ajab 94-aastase Aleksandra Paznikovaga juttu meie teejuht, ökoloogilise liikumise Tetša juht Gasman Kabirov. Aleksandra elas päris üksi. Jumal ise teab, kuidas ta hakkama saab. Ja peab ütlema, et maja oli üsna kohutavas olukorras ning lõhnad majas polnud ka just meeldivad. Väga kahju sellisest vanadusest, mis paraku pole eriline erand Venemaal.

Üks harvadest hoiatussiltidest Tetša jõe ääres. Peaks meenutama, et jõgi pole kõige tervislikum.

Sama hoiatussildi lähedal leidsime kalamehed, kes südame rahuga kala püüdsid ning rääkisid, et müüvad oma saaki mõnikord Tšeljabinski turul.

Siin demonstreerib üks kalameestest värskelt püütud haugi.

Hoiatussilt Muslimovo küla lähedal. Seal näitaski Gasmani dosiomeeter kümme korda üle normi. Kauaks me sinna ei jäänud. Aga sealsamas olid isegi mõned elumajad.

Loo üks tegelasi 72-aastane tatarlane Miftah Mordanov oma maja ees.


Tshelyabinsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Siin on Miftah elavas esituses. Suhtlesime temaga pool tundi. Selle aja jooksul jõudis ta kaks korda kiirelt toas käia ning jäi lõpuks üsna kõvasti vinti. Ajakirjaniku tulek võttis ilmselt ähmi täis. Mul aga ei tulnud isegi kaine peaga enam sõnad meelde :)

Ja see on kutt, kes arvas, et radioaktiivsust pole mõtet karta. Ega ta koll ei ole. Ta aitas parasjagu Miftahile telekaantenni üles panna.


100 meetri kaugusel Tetša kaldast jalutas Karl Marxi (!) nimelisel tänaval Muslimovo tulevik Rustam ja Emir. Väga šeff kasukas on Rustamil seljas. Mul tuli kohe meelde, kuidas mul ka 70-ndatel umbes selline kasukas oli.

Muslimovo külatädid. Vasakul 58-aastane Faima Magasulova, kes rääkis, kuidas ta rasedana tuumareostusest küllastunud Tetša jões ujumas käis.

Suvalised kained külamehed Uus-Muslimovos poe ees.

Sellist kaupa müüdi Uus-Muslimovo külapoes. Müüja oli millegipärast üsna tige mu peale, et ma pilti tegin. Keeldus mulle pirukast müümast.

Värvikirev värav Uus-Muslimovos. Selliseid ikka kohtab aeg-ajalt Venemaa külades. Paremal on jälle meie teejuht Gasman. See Gasman on ka segane vend. Lisaks sellele, et ta sai nooruses terviserikke Muslimovos elades (tal ja naisel ei ole ka lapsi), rääkis ta, et 80-ndatel oli ta kuskil gaasitrassi ehitusel (vist oli seal, ma täpselt enam ei mäelatgi) mingi aparaadi seest välja pillanud kalli vidina, mis sisaldas kõvasti radioaktiivset strontsiumit. Ja nii õnnetult, et see radioaktiivne vidin oli sügavale lompi kukkunud. Ta oli kartnud, et kui ta sellest piiksatab, siis tuleb kõva pahandus ning pistis käe lompi ja hakkas kobades otsima.Kuna vidin oli väga väike, siis oli ta 40 mintsa seda strontsiumitükki seal lombis otsinud. Lõpuks leidis üles. aga järgmine päev oli tal kogu käel, millega ta lombis solberdas, nahk maha tulnud - õlast kuni küünteni. Sellist juttu ta vähemalt rääkis. Imemehed seal Venemaal ikka.

Uus elamurajoon, mille Rosatom ehitas Tetša jõe ääres elavatele inimestele tasuks kannatuste eest.

73-aastane Zifa Šaidullina Tatarskaja Karabolkast kohaliku poe ees. Tema vene keelt ei osanudki, rääkis ainult tatari keelt. Rääkis meile absurdseid lugusid plahvatusejärgsest ajast.

Zifa abikaasa kodus. Lapsi neil pole, ise arvavad, et sellesama tuumareostuse pärast. Mäletan, et mehe pension oli 3600 rubla (praegu see teeb kroonides 1200 ühikut) ja Zifal 2400 rubla (800 krooni).

71-aastane Garifula Habibullin Tatarskaja Karabolkast ja tema abikaasa Rašida. Nad kutsusid meid lahkelt tuppa ja söötsid pirukate ja teega. Ning rääkisid nagu Zifagi imelugusid, kuidas Nõukogude võimul oli neist täiesti savi pärast plahvatust.


Tsheljabynsk from Jaanus Piirsalu on Vimeo.
Garifula ja Rašida jutustavad, kuidas külaelanikud jõevett edasi jõid, sest hoolimata keelust keegi ju puhast vett neile ei toonud.

Nii, rohkem ma ei viitsi panna...