Väike kafkalik etendus Punasel väljakul. Osades: mina ja miilits

Sõjaväelased on siin Moskvas virgad. 9. mai ja võiduparaad on alles kuu aja pärast, aga nemad teevad juba Punasele väljakul proove! Igatahes oli täna pärastlõunal Punasele väljakule pääs suletud ning miilits ütles, et käib proov võidupüha paraadiks.
Pungitasin siis silmi, aga ma ei näinud väljakul kedagi. Ainult keegi jämeda häälega mees luges valjuhääldist vene keeles: „222, 223, 224, 225, 226, 227” ja jälle alates 222st ülespoole, vahel tegi ka pikke pause.
Väga kafkalik oli – inimtühi suur väljak, miilist ümberringi, öeldakse, et väljakul toimub proov, aga kedagi näha pole ning hääl eikuskilt loeb arusaamatuid numbreid. Ja veel kafkalikumaks läks, kui ma, täielikus segaduses juba, läksin ühelt miilitsapoisilt asja uurima. Järgnev dialoog oleks nagu mõnest Ionesco tükist võetud...
„Mis asju ta loendab?” küsin mina.
„Arve,” vastab miilits.
„A mis arve?” küsin.
„222, 223 jne,” vastab miilits...
„Ma ei saa ikka aru, aga mida loetakse?” küsin lolli järjekindlusega, sest no ei saa aru, tule jumal appi!
„Arve noh, palju peab sulle ütlema??” sai miilits juba üsna kurjaks.
Loobusin. Üks loll küsija võib tõesti väga tüütu olla. Otsisin teise tee.

A sattusin üleüldse ma Punase väljaku kanti seetõttu, et tahtsin minna Maneeži vaatama Norman Parkinsoni näitust. Moskvas käib kuni mai keskpaigani selline suur üritus nagu „Mood ja stiil fotograafias” ning linn on täis ägedaid näitusi, mis kokku toodud üle maailma. Näituseks Pierre ja Gille, Pirelli-sarjad, maailma vist kuulsaim harrastusfotograaf ja äraütlemata tore naivist Jaques-Henri Lartigue.
Vogue-ajakirja kultusmees Parkinson on muidugi erinomainen portreefotograaf. Ja inimesed on tema piltidel sellised elurõõmsad, positiivsed. Vaadake seda saiti, mida ma siin viitan ja näete ise ka. Kevade alguseks suurepärane näitus!
Näituselt sain muuhulgas teada, et juba Uma Thurmani ema oli tõeline iludus, ta oli Parkinsoni üks lemmikmodelle.

Üks uudis ka Moskva blogimaailmast. Anonüümsed Eesti-sõbrad on üles pannud oma vastuse Sergei Ivanovi üleskutsele mitte osta Eesti kaupu ning mitte sõita Eestisse puhkama.
Ise oskan lisada, et kohalike eestlaste väitel võib Moskvas (või vähemalt mõnda aega tagasi võis) osta selliseid Eesti toiduaineid: sprotid (huvitav, kelle toode küll?), Vana Tallinn, Atleet juust ning kuulujuttude järgi olevat nähtud ka Nõo lihatööstuse tooteid. Aga väidetavalt on eesti mehed nii nutikad, et osa oma toidukaupasid müüvad nad juba Vene kaubamärkide all ning kuskilt otsast ei saa aru, et see tegelikult Eestis tehtud on.
Peterburis pidi lisaks veel müügil olema Kalevi šokolaadi ja martsipani, Põltsamaa juustu, Alekoki õlutit, Gefiluse jogurteid, võid, Hiirte juustu. Aga eks Piiter ole lähem ka Eestile.
Aga Läti ja Leedu toiduaineid on Moskvas ja Piiteris ikkagi rohkem.
Tänased fotod peaksid edasi andma kevademeeleolu Moskvas. Kõik täna värskelt tehtud. Ülemisel fotol on töömehed mõnusa päikese käes veidi rammestusse sattunud ja otse autos tukkuma jäänud. Teisel fotol on kotkas ja pärdik Revolutsiooni väljakult, neid piinatakse selleks, et välismaa turistid saaksid end nendega pildistada ning nii omanikele raha sisse tuua. Kolmas foto on asjakohasest sildikesest Tšistõje Prudõlt.
Olge siis tublid ja ärge ka heitke meelt, sõbrad!