Vene sisevägede eriüksust vaatamas

Laupäeval sõitsin ühe pundi ajakirjanikega Moskva lähedal asuvasse Vene sisevägede eriüksusesse – Sofrinski brigaadi. Tegemist on üksusega, mis Nõukogude ajal loodi spetsiaalselt selleks, et laiali peksta rahvarahutusi. Leedukatel on eriti valusad mälestused sellest üksusest, sest just nemad tapsid 1991. aastal Vilniuses 13 tsiviilelanikku. Käe said nad valgeks ka 80-ndate lõpus Bakuus ja Tbilissis.
Praegu käib brigaad põhiliselt madistamas Tšetšeenias, kus on tänaseks hukkunud 109 nende sõdurit-ohvitseri. See mälestusmärk väeosa territooriumil on just nendele hukkunutele pühendet. Aga nende sõdurid olid näiteks kohal ka eelmisel nädalavahetusel opositsiooni marsil Moskva kesklinnas.

Väeosa ise jättis üsna hea mulje. Bussiaknast paistsid üsna korralikud kasarmud ja ohvitseride elamud. Territoorium oli ka üsna heas korras. Ei mingit lohakust, millega olime harjunud Nõuka armees. Aga eks tegemist on ka ühe eliitüksusega.
Meile näidati kõigepealt väosa nö lahingukuulsuse tuba. Aukohal oli seal nagu ikka Putini foto. Suurelt oli välja pandud ka ühe hukkunud leitnandi vitriin. Põhjus selles, et ta oli viimane mees, kes sai postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetuse. Ta hukkus Karabahhis ning Gorbatšov tegi ta Liidu kangelaseks septembris 1991. Vitriinis oli näiteks tema püstoli kabuur ning tema kitarr.

Siis näidati meile üksuse relvi ning sõduripoisid tegid meile väikse demoesinemise – tulistasid efektselt, siis näitasid, kuidas nad kakelda oskavad ning pudeleid vastu pead puruks lüüa. Sellest viimasest olen loo alla ka väikse video üles pannud. Aga milleks see pudelite peaga purustamine sõdurile hea on, jäigi veidi arusaamatuks.

Edasi viidi meid tiiru, kus sai Makaroviga veidi tulistada. Lasketiirus toimuv oli veidi kummaline. Ilge sebimine käis, kogu tiir oli rahvast täis nagu ka fotolt on näha ning selle vahel lasime siis kümnekaupa. Võis suitsu teha vabalt, kes tahtus. Minu arust see kõik just väga ohutustehnikaga kokku ei käinud.
Lõpetuseks oli siis suurde telki šaslõkilaud kaetud. Viina voolas ojadena. Ohvitserid ise võtsid ka nagu mehed muiste, lõpuks olid kõigil furaškad uhkelt kuklas.
Ma lähiajal kirjutan sellest väeosas käigust Päewalehes ka pikemalt.
Sain seal tuttavaks ühe noore kutiga, kes on sündinud Kaliningradist. Saša töötab Vene sisevägede ajalehes. Tema ettepanekul lasime sealt peagi jalga. Pidime tagasi sõitma ka bussiga, aga kuna Jaroslavli maanteel on nädalavahetusel tohutud ummikud, siis ta pakkus, et parem lähme elektrirongiga tagasi, saab kiiremini. Mõeldud-tehtud. Võtsime paar pudelit viina (kokku oli meid neli), võileibu ja kurki kaasa ning lasime ühel sõduril ennast Villisega raudteejaama viia.
Väga lõbus rongisõit kujunes sellest. Piletit keegi muidugi ei ostnud, aga kui kontroll tuli, siis saime Saša töötõendi abil end välja räägitud. Sain selgeks, kuidas elektritškas kusel käiakseb. Tualetti seal pole ju. Siis minnaks tamburisse, sinna kus on see läbikäik kahe vaguni vahel. Üks kutt hoidis ühelt ja teine teiselt poolt ust kinni, et keegi sisse ei läheks, ning sina siis rõõmsalt ajad seal kahe vaguni vahepeal julmalt kõikudes oma asja... Iga päevaga õpid midagi uut siin Venemaal.