Täna õhtul jätkasin Meister ja Margarita etenduste läbivaatust Moskvas. Seekord käisin Tverskajal Stanislavski-nimelises draamateatris. Hoopis teine tükk kui Ljubimovi oma Tagankas.
Ljubimovi oma rohkem sellises klassikalises võtmes tehtud kui selle, mille on Stanislavkis lavastanud Sergei Aldonin. Aga Ljubimovi oma on mängitud ka 30 aastat jutti ja see on jäänud enam-vähem selliseks nagu 1977. aastal oli. Aldonini tükk on 2004. aastast.
Aldonini oma on rohkem naljale ja lausa kohati veiderdamisele üles ehitatud. Ha-Notsri ehk siis Jeesuse liini on tema etenduses palju vähem. Ka näiteljaid on palju vähem. Peaaegu üldse pole puudutatud Varieteeteatri liini. Kui Ljubimovi omas on peategelased ikkagi Meister ja Margarita, siis Aldonini omas Woland. Margarita oli siin üldse suht teisejärguline tegelane ja Meister oli vopšee selline hulluke ja ebastabiiline mees.
Aga Woland, keda tänases tükis mängis Aldonin, oli väga efektne. Väga meenutas Valeri Leontjevit (fotol Wolandit kahjuks näha ei ole). Sarnane soeng, lehviv pikk mantel, efektsed ehted. Näiteks kiiskavad sõrmused mustadel sõrmkinnastel. Woland oli ehtne showmees tema esituses. Aga kihvtilt mängis. Näiteks Ljubimovi etenduse Woland ei jäänud eriti meelde.
Väga lõbus oli igal juhul vaadata. Täitsa selline commedia del arte tükk. Peale Wolandi jäi väga meelde Fagoti osatäitja (Iljas Tameejev) ja Hella (Aleksandra Vinogradova). Romaanis pole Hellat ju eriti märgata, aga etenduses vägagi. Hella osatäitja oli muidugi väga efektne naine. Pikk, väga ilus ja ägedate juustega. Pidevalt lippas poolpaljana laval ringi.
Kild oli killu otsa. Näiteks kui Woland ütleb lõpus oma kuulsa lause, et käsikirjad ei põle, siis tema neljane kaaskond hakkab plaksutama: „Braavo! Milline suurepärane tsitaat!” Ühesõnaga pilavad seda, et sellest on saanud Bulgakovi kõige enamtsiteeritav väljend. Kõigist naljadest ei saanud arugi, palju oli selliseid Moskva-inimeste inside-joke.
Paar sõna ka Moskvas teatris käimisest. Näiteks pilet sellele tükile maksis 700 rutsi (320 krooni). Aga need olid ka kõige kallimad piletid ja parimad kohad. Teatrisse sissepääsemisel tuleb läbida turvavärvad ning külastajate kotid otsitakse läbi. Istmevahed olid saalis nii kitsad, et täitsa piin oli istuda, kuigi tükk oli põnev. Kohtade otsimisega läks kohtutavalt aega, etendust algas umbes 20 minutit hiljem, kui välja oli kuulutet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar