Seiklemised Piiteris ja Karjalas

Ma olen võlgu väikse kirjelduse Karjalas käigust. Üritan seda võlga nüüd likvideerida. Kõige pealt fotodest. Vasakpoolne on tore baar Petroskois. Tegelikult ma ei teagi, kui tore see baar seest on, mulle meeldis lihtsalt väga baari nimi „Pontšik ja Co”. Teine foto on lehekülg vepsa aabitsast 90-ndate alguses. Vepsa keel on seal kirjutatud kirillitsas. Õnneks on selline jaburdus nüüdseks ära lõpetatud ning vepsa rahva viimased põlvkonnad saavad tahtmisel oma keelt õppida ikka ladina tähestiku abil, nagu nende rahvas harjunud on.

Üleüldse pean siiski alustama sellest, et sõitsin eelmisel laupäeval Tallinnast rongiga Piiterisse. See oli uue rongiliini avasõit. Balti jaamas istusid krokodill Gena (Marguse kehastuses) ja Tšeburaska (Salmi Sulevi kehastuses) juba kenasti rongi viimase vaguni katusel ja leelotasid.
Varsti sõitsime välja, restoranis olid lauakesed kaetud ja puha. Võtsime napsu. Kõige tüütum oli sõit Savisaarel, kes ei saanud kuidagi viina võtta, sest nagu ta tahtis pitsi tõsta, nii tõusid kõigi lehefotograafide püssid palge. Savka sai lõpuks jummala kurjaks. Ma olin seekord tema poolt – tõepoolest, ei saa enam rahus juua ka, krrrt küll!
Kahju kohe, et Savisaar pidi Tapal maha minema, sest fotograafid läksid ka maha ning õige pidu alles siis lahti läks. Oleks ta ometi jäänud, oleks saanud rahus pitsi kummutada. Kui aga ükskord vastu ööd Piiterisse jõudsime, siis juhtus nii, et need kes päris väsinud ja vanemad mehed olid, need läksid magama, aga mitte nii väsinud nooremad mehed läksid koos naistega linna peale.
Kõigepealt sattusime ühte päris toredasse skaa-mussi mänginud kluppi kohe kuskil Nevski prospekti lähedal. Siis läksime edasi veel ühte kluppi. Seal me kaotasime tudeng Mikuga Tiidu ja Silvia ära. Me Mikuga sukeldusime seepeale kuhugi Piiteri kanalite ja saarte rägastikku. Sattusime kuhugi naljakasse baari, kus mehed olid kõik väga kurjade nägudega ja naised suurte rindadega. Me ei jõudnud isegi oma õlut ära juua, kui baarmen ütles, et, kutid, laske jalga, kui tappa ei taha saada. Ma tahtsin veel vaidlema hakata, et miks, aga Mikk vedas mind välja. Suur tänu talle, elupäästja!
Siis arvas Mikk, et peaksime mingisse trammidepoosse reivile minema. Seal oli pilet 500 rutsi, mida me millegipärast ei tahtnud maksta. Mikk ütles, et saab niisama või siis vähemalt odavamalt ka sisse. Leidsime siis ühe turvamehe, kes lubas meile 200 rutsi eest näidata koha, kust sisse saab. Näitas, läksime, sealt tulid teised turvamehed vastu, kes küsisid kohe asjalikult, et kas me oleme idioodid ja tahame tappa saada nende käest? Saime vihjest aru, tulime sama teed pidi tagasi, heategija-turvamees oli loomulikult kadunud.
Ronisime siis üle aia ning üritasime omal käel trammide vahel turnides sisse saada, aga ei saanud. Pidime ainult turvameeste eest ära jooksma nagu poisikesed. Lõpuks isegi saime sisse, aga ma ei mäletagi enam kuidas.
Pühapäeval sain kinomees Puustusmaaga kokku. Käisin tal kodus, ajasime juttu, jõime õlut, ta näitas katkendeid oma Puškini-filmist 1813, mille esikas on Moskvas sügisel. Sügisel tuleb tal ka teise mängufilmi esikas. Puustusmaa on kõva karjääri teinud, pole midagi öelda. Ta lubas, et vähemalt Puškini-film tuleb ka Eesti kinolevisse. Siis näete ise ka kui kõva ta on.
Esmaspäeval, 2. aprillil kimasime siis seltskonnaga Karjalasse, Petrozavodskisse või Petroskoisse, kuidas kellelegi meeldib. Umbes kuus tundi sõitsime Piiterist. Tegime ühe peatuse kuskil külakõrtsis. Seal oli omapärane see, et ükskõik, mis prae me tellisime, see sai kohe ka otsa. Tõeline a´la carte koht! Ja väga armas oli see, et kui üks meist küsisis šnitslit, siis öeldi ausalt: „Teate, ärge võtke, see pole eriti hea...” Aga muidu olid küll toidud väga hääd, kodused.
Teel jäid ette sellised toredate nimedega külakesed nagu Matrosõ (Madrused) või Polovina (Pool, poolik).
Petroskois elab miskit 270 000 elanikku. Seal on paar korraliku söögikohta ning üks vägagi korralik hotell Karjala. Seal elasimegi. Ametlikult neli tärni, odavam ühene tuba meie rahas 1400 krooni. Hotellis asub ka turismifirma, mis teeb kõikvõimalikke retki üle Karjala ükskõik mis viisil. Nende kodukas on www.tourholding.ru .
Aga leiab ka kindlasti odavamaid variante. Näiteks, kui ma käisin kohalikus karjalakeelses ajalehes Oma Mua, siis nad rääkisid, et aitavad ise suurel heal meelel reise korraldada, kuna tunnevad Karjalat nagu oma varbaid. Üksiti lubasid nad ka just karjalastele ja teistele sealstele väikerahvastele (vepsad, ingerlased, sommid) eripäraseid asju näidata. Kel huvi, võib ühendust võtta Oma Mua päätoimetaja Natalja Sinitskajaga ja küsida reisivõimaluste kohta. Tema telefon on +7 814 2 780 510 ja meil omamua@mail.ru.
Kes on eriti huvitet mõnede säilinud vepsa külade külastamisest ja seal oleva vepsa muuseumi vaatamisest, see võib ühendust võtta armsa vepsa neiu Jevgenia Šustovaga. Ta on Petroskois põlisrahvaste ühenduse asepresident. Tema telefon on +7 814 2 76 46 89 või meil nevond@mail.ru (aga see pole tema isiklik, nagu ma aru sain)
Ma ise tegin teisipäeval väikse tuuri vepsa külla Petroskoist allapoole, loodesse. Seal, Šeltoozero asulas on veel õrnalt säilinud vepsalasi ja vepsa keelt. Kuigi küla on välimuselt muidugi täiesti venestunud. Vepsa muuseum oli täitsa tore, eriti vepsakeelne ekskursioon. Sai täitsa aru kusjuures. Neil on selline huvitav keel, mis tundub olevat kokku miksitud soome, vene, eesti keelest. Meelde jäid sellised sõnad nagu hiir on neil hir, rott on neil krõz, loomad on neil zverid (eriti lõbus – sõna ise vene keelest, aga mitmus on võetud nagu eesti keeles!). Ja eriti lõbus – mikš?
Ma haarasin kaasa kuskilt vepsa keelse Piiblilood. Jeesuse sünd vepsa keeli kõlab siis nii: „Konzu neičüt Marija vuotti lapsen roindua, hänen ukolleh Josifale, kudai oli kirvesmiehennü, pidi lähtie akanke Nazarietaspäi Viflejemah, gu sie otettih kirjoile rahvastu. Matku kesti mondu päiviä.”
Sama lugu lõuna-karjala keeles kõlab aga nii: „Jiesuksen, Jumalan Pojan, synnyntä tuli näin: Siih aikah, konsa juutalaiset oltih Ruoman vallan alla, pohjasesse Israelissa, pienessa Nazaretin linnasse, eli nuori naini, kumpasen nimi oli Muarie. Hiän usko Jumalua ta suvaičči hänta koko siämestäh.”
Saab ju aru küll.
Selle rahvusliku värgiga sai veidi nalja ka. Ühes kultuurimajas nägin esinemas üht karjalaste segakoori. Nad laulsid muidugi karjala rahvalaule ka, aga et endal lõbusam ja huvitavam oleks, siis ka muud repertuaari. No vot ja selle raames õnnestuski mul kuulata karjalaste segakoori esitusest soome keeles Presley Love Me Tender´it. Peate tunnistama, et isegi lugedes tundub see veidi jabur...
Tegelikult ma tahtsin väga minna Kiži saarele vaatama seda kuulsat kloostrikompleksi, mis on tervenisti puust tehtud – isegi naelad tehti seal puust – aga millegipärast ei saanud hõljukiga minna, aga laevad veel ei sõitnud. Äänisjärvel pidi jää üldse alles tavaliselt umbes mai teisel nädalal ära minema.
Kiži saar on muidugi ültuntud magnet. Tegelikult on seal superkihvte kohti jalaga segada – Kivatši kosk, Valaami kloostrisaar, igasugu looduskaitsealad jne. Karjala pidi olema Venemaa turismi nelja soosituma sihtkoha seas olema, isegi eespool Sotši. Ülejäänud kolm piirkonda on Altai, Baikali ümbrus ja Kamtšatka. Karjala põhikliendid on muidugi juba nõukaajast sommid.
Nagu lubatud, siis karjalaste saatusest ma kirjutan peagi Päewalehes pikemalt.