Täna möödus pool aastat Anna Politkovskaja mõrvast

Täna, pool aastat tagasi tapeti Moskvas oma kodumaja trepikojas Lesnaja uulitsal ajakirjanik Anna Politkovskaja. Ta elas vähem kui pool kilomeetrit minu praegusest kodumajast. Selle kurva päeva puhul korraldas Lev Ponomarjovi inimõiguste organisatsioon täna miitingu Puškini väljakul.
Käisin seal. Kohale tuli umbes 200-300 inimest. Korraldajad lootsid tuhandet. Karm tõdeda, aga ilmselt ei lähe moskvalastele ja üldse venemaalastele Politkovskaja mõrv eriti korda. Või nagu üks inimene miitingul ütles, et riik elab nii, nagu poleks midagi juhtunud. Üks mu küünikust kohalik tuttav ütles mulle kohe Moskvasse tuleku algul, et kui Moskvas veel teati Politkovskajat, siis enamus Venemaa elanikke polnud temast enne üldse kuulnudki, kui uudistes räägiti tema tapmisest.

Need, kes miitingul olid, vihkavad praegust võimu ilmselt sügavalt. Aga neid on nii vähe, et seetõttu on nad ohutud. Võib lasta küll miitingut pidada. Seegi huvitav detail, et kaameratega oli kohal vaid välismaised telejaamad, kohalikke telejaamu ma ei näinud. Ja ega see mälestusmiiting ka kohalikes lehtedes eriti kajastamist ei leia. Ju siis pole midagi erilist selles, et tuntud ajakirjaniku mõrvareid ei suudeta leida.
Moskvalased on praktilised inimesed, nad on kõike näinud. Nad teavad, et kui löödigi maha, siis ega kedagi nagunii üles ei leita, miitingud ei muuda midagi, parem kuidagi oma eluga edasi minna.
Täna möödus 12 aastat ka esimest suuremast veresaunast tsiviilelanike kallal Tšetšeenia sõjas. 1995. aastal tapsid Vene väed Samaški külakeses „puhastusoperatsiooni” käigus 103 inimest, kellest rõhuv enamus olid küla rahumeelsed elanikud. Noorim tapetu oli 15-aastane. Külas avaldati Vene vägedele ka vastupanu, aga see oli nõrk ja organiseerimatu. Eestis teatakse sellest veretööst vähe, aga Venemaal on nt ühendus Memoriaal sellest genotsiidist teinud põhjaliku raporti.
Küla külvati kõigepealt üle suurtüki- ja miinipildujatulega, seejärel sõitsid külla sisse soomukid, mis avasid külas tiheda kuulipildujatule, inimesi noppisid snaiperid, majadesse ja keldritesse heideti granaate, maju pandi põlema jne. Kolm päeva ei lastud ümber piiratud külasse kedagi medabi andma.
Nende tapatalgude eest pole kedagi siiani karistatud. Seda rõhutati ka miitingul, et kaudselt oli Politkovskaja mõrv sellise karistamatuse tagajärg.
Puškini väljakul esinenud tuntud parempoolne poliitik Javlinski ütles, et tema meelest pole Venemaal mingit poliitilist tahet Politkovskaja mõrva uurimiseks ning seetõttu jäävad tapjad leidmata. Nagu ka pole leitud varem mõrvatud võimukriitiliste ajakirjanike Holodovi, Listevi, Larissa Judina ja kümnete teiste ajakirjanike tapjaid.
Kõlas isegi üleskutse Moskva linnavõimudele, et nimetada üks pealinna tänavatest ümber „hukkunud ajakirjanike alleeks”.
Miiting ise nägi välja nii, et mängis leinamuusika, paljud kandsid plakateid Politkovskaja pildiga või rinnamärke tema pildiga, oli impoviseeritud kalmuküngas küünalde ja lilledega. Ja kõik see käis miilitsa ja OMONi „kaitsva” tiiva all. OMONi polnud küll palju näha, enamus neist istud bussides väljaku äärtes. Miitinguala ise oli tõketega piiratud ning sissesaamiseks sundis miilits kõiki läbi metalliotsija minema.

Rahvahulgas oli näha paar meest märkmikega, kes kirjutasid üles esinejate nimesid ja mida nad rääkisid. Nad selgelt polnud ajakirjanikud. aeg-ajalt suhtlesid nad miilitsatega. Pärast kogunesid ninapidi kokku ja täpsustasid omavahel midagi. Siin on nad ka fotole jäänud.
Aga täna on ju vene õigeusklikel aasta tähtsaim püha – lihavõtete vaikne laupäev, mis päädib suure ristikäigu ja öiste jumalateenistustega. Sestap üks mõte meie kandi mehe patriarh Aleksius II tänasest pöördumisest vene rahva poole.
„Meie ümber on palju inimesi, kes arvavad, et vabaduse toovad raha ja võim, jõud või tervis, kõikelubatavus või kõlvatus. Kummardades selliseid iidoleid oma uhkuses ja egoismis, nad ei märkagi, kuidas nad vajuvad üha ja üha sügavamale orjusse – eneseimetluse, kõlvatuse ja kirgede orjusse.”