Kõik ikka ei oska õigel ajal ja õigele inimesele armastust avaldada...

Ma kohe ei saa jätta jagamata tänast filmielamust. ORT näitas täna õhtul suurepärase, tänavu 80-aastaseks saava Eldar Rjazanovi eelmisel aastal valminud filmi „Andersen. Elu ilma armastuseta”. Rjazanov, kes on teinud sellised hitid nagu Jaam kahele, Saatuse iroonia ehk Hüva leili!, Karnevaliöö, Ettevaatust, auto!, ise on väitnud, et see jääb tema viimaseks filmiks.
Väärt lõpp, kui maestro ümber ei mõtle! Ta on ikka super tragikomöödiate tegemises. Tema filme on alati, kuigi seal saab kõvasti nalja, ausalt öeldes valus vaadata. Kurbust on rohkem kui nalja, aga mõlemad tulevad südamest.
Muinasjutuvestjat Anderseni oli päris huvitavalt kujutatud. Et mees, kes ise kirjutas headusest, oli hoopis üsna südametu ja kalk mees. Kuulsus ja raha rikkus ka Anderseni. Aga nagu oma muinasjuttudes, sai ta ise sellest lõpuks aru ja parandas ennast. Ja filmi lõpus andis jumal talle kõik andeks. Ja lõpetuseks lisas Jumal: „Aga nagu mees ütlen ma sulle, et loll olid, et sa naistest mööda käisid!”

Tegelikult oli film nagu ikka Rjazanovil armastusest ja sõprusest. Et kuidas inimesed alati ei oska õigel ajal öelda või väljendada oma armastust selle ainuõigema inimese vastu... Kuigi sa saad sellest hiljem aru, võib olla juba hilja. Või siis pole see ainuõigem ise õigel ajal vastanud armastusele... Andersen on filmis selline mees.
Sõprusest on võimas stseen siis, kui Rjazanov paneb Andreseni võlususside abil reisima tulevikku, 100 aasta taha. Andersen satub sellesse aega, kui Hitleri Saksamaa on vallutanud Taani ning kõik juudid peavad kandma kollast Taaveti tähte. Andersen siis paneb Taani kunnina endale ka selle märgi rinda ja ratsutab nii läbi linna ning kogu rahvas paneb tema eeskujul endale (ja ka koertele) kollase juudimärgi rinda ning natsid ei saa enam aru, kes on juudid, kes mitte. See viitab Anderseni hästi lähedastele suhetele juutidega. Üks juudi perekond oli tema lähedasemaid sõpru, õigemini olid nad ühed vähesed tema sõbrad üldse.
Kohe filmi alguses kirjeldab Andersen vahvalt, mis on kuulsus. Kuulsus – see on hästi pikk, nagu Raekoja torn, tegelane, kes vaatab ülevalt inimesi, kes on pisikesed nagu sipelgad, kummardab, võtab aeg-ajalt mõne inimese näppude vahele, tõstab ta vahest üles, hoiab veidi seal üleval ja siis laseb kõrgelt alla kukkuda. (Ma ei tea miks, see on kohatu võrdlus, aga mulle tuli millegipärast silme ette üks praegu popp mees Eestist – AA.)

Filmis on palju pisaraid – noor Andersen nutab pidevalt, iga asja peale. Aga ka palju vaimukalt naljakaid stseene. Näiteks lõpp. Anderseni surmaeelne soov oli, et talle tehtaks kirst, kus on kaane sees auk – siis ta saab vaadata, kes matustele tulevad ja mida ütlevad. Kirstutegija (keda mängib Rjazanov ise) ise väga armsalt proovib, et kas kirst on ikka mugav ja et kas pole kitsas. Poeb kirstu, tõmbab kaane peale jne. Andersen siis oma matustel vaatab inimesi ja kommenteerib neid ning lõpetab sõnadega: „Naised on ikka lollid.”
Või see, kuidas sümfooniaorkester uiskudes jää peal lugu mängib. Või kuidas noor Andersen koolist solvudes luikede juurde heinte sisse rahunema jookseb (see oli rohkem tegelt kurb stseen, aga väga hea leid!).
Väga huvitava ülesehitusega on film – see on täis vihjeid ja veidi pikemaid stseene, kuidas Andersen oma muinasjuttude stooride peale sattus. Läbisegi on näidatud noort Anderseni (alumine foto, teda mängis Stanislav Rjadinski - väga kõva roll minu arust) ja vana Anderseni (ülemine foto, teda mängis Sergei Migitsko).
Aga jah, Andersen surigi süütuna, väidab film.
Soovitan vaadata kõigile, kellele meeldib Rjazanov.