Õigeusk toob Venemaal inimesed kokku, mitte opositsioon

"Kristus on üles tõusnud!” hüüab preester ja rahvas vastab: „Tõepoolest on üles tõusnud!”. Ja nii vähemalt kuus korda järjest – see on tõeline paastuaja kulminatsioon vene õigeusklikele.
Ööl vastu tänast vastas preestrile Moskva kesklinnas Sretenka väravate kloostris umbes paar tuhat õigeusklikku, kes tegid kaasa ristikäigu. Kõigil küünlad ilusti peos.
Küünaldest üldse algabki kolmanda ülestõusmispüha ristikäik, õigemini küünalde ostmisest kloostri väravas.
Kannatlikult seisavad inimesed järjekorras. „Andke palun üks see kaanega punane küünal.” „Palun, 40 rubla!” „Aga kui palju see suur-suur küünal maksab?” „150 rubla, aga seal on ka 33 küünalt kokku seotud.” Peenikesed-peenikesed küünlad, täpselt sama palju, kui Kristus maa peal väidetavalt viibis. Siin fotol hoiab üks mees just sellist 33 küünlast punti peos. Näeb välja nagu tõrvik, eksole.

Kirik saab rahvast täis umbes pool tundi enne jumalateenistuse algust ning umbes tund enne ristikäiku. Aga rahvas ei trügigi eriti kirikusse. Läbi kiriku suurte akende on näha, kuidas peamiselt vanemad inimesed paberile oma palveid vihuvad kirjutada. Järgmisel päeval loevad preestrid need teenistusel ette ning paluvad nende täitumise eest.
Kiriku ees kõnnivad preestrid edasi-tagasi. Üks neist näeb tuttavaid, kiirelt kolmekordsed põsemusid nagu traditsioon ette näeb, aga siis teeb preester midagi ootamatut – laksti lööb ta nagu elupõline rekkajuht parema käe rusikaga vastu vasaku käe peopesa: „Lähme sisse!”
Eraldi kiriku ukse juures seisavad batjade-välimusega mehed – need on ilmselt kiriku toetajad, ärimehed ja kõrgemad tšinovnikud. Tuleb kloostri ülem, laseb kõigil oma kätt suudelda. Vaid üks tervitab teda kättpidi.
Juba varem panin tähele, et sama mees lasi end oma autoga kirikule kõige lähemale sõidutada. Auto katusel istub nagu kakk kleebitult sinine vilkur. Selge, keegi kõrge ametnik. Hiljem jookseb autojuht nagu Gogoli näidendis mitu korda auto ja oma heategija vahet – viib ja toob mantlit, vastavalt sellele, kas rahva teenril, härra tšinonvikul on kiriku ees palav või külm.
Teenistuse alguseks, pool tundi enne südaööd, on ka kiriku esine plats rahvast täis. Paar tuhat inimest vähemalt. Vähesed opositsiooni miitingud toovad Moskvas kokku nii palju rahvast. Aga teenistusi on Moskvas samal ajal vähemalt kümmekond.
Õues teenistuse kuulamine ei häiri inimesi karvavõrdki. Kõlarid on kiriku ukse kohale pandud ning jutt kostab samahästi kui kirikus sees. Kiriku ees hõljub tugev nahktagide lõhn.
Ümberringi löövad inimesed agaralt ristimärke. Igaüks lööb natukese aja tagant – ikka kõigepealt käsi lauba juurde, siis naba piirkonda ning siis kõigepealt parem õlg ja siis vasak. Ning sügav kummardus otsa.
Meenub, kuidas Anna Politkovskaja (eile möödus pool aastat tema mõrvast, sel puhul kogunes Moskva kesklinna miitingule u 300 inimest) kirjeldas raamatus „Putini Venemaa” Vene võimumeeste osalemist 2004. aastal samasugusel teenistusel Moskvas kogu Venemaa peakirikus Kristus-Lunastaja kirikus ning kuidas osad neist ei osanud isegi ristimärki lüüa, aga koos Putiniga kirikus pidid nad olema. Näiteks praegune väidetav presidendikandidaat Dmitri Medvedev lõi ristimärki nii, et lauba järel puudutas käega kubet...
Täpselt südaööl alustab kellamees peaaegu nagu kontserdiga. Nii võimas ja nauditav on tema mäng. Kiriku ukse ees spaleeris seisvad preestriõpilased lõpetavad nagu ilmutust näinuna korrapealt itsitamise ja naljade rääkimise ning tõsindavad oma näod. Muide, poistel on kõigil üsna popid soengud, osad näevad välja nagu Dima Bilani kloonid, ainult et mustad ürbid seljas.
Kirikuisad ilmuvad suurte ristidega rahva ette. Kellamees lööb nagu jaksab. Kõigil inimestel on küünlad käes. Hoolimata südaööst on kiriku ees nii valge, et ilma silmi kissitamata saaks ajalehte lugeda.
Õhus on tunda suurt rahu, aga samas asjalikkust. Kõik teavad, mida teha. Ristikäik ümber kiriku kestab vähem kui kümme minutit. Kui kirikuisad ristidega tagasi kirikuukse, mis vahepeal on kinni pandud, juurde jõuavad, lõpetab kellamees löömise. Just see koht ongi videole jäänud.
Nüüd on kõige ilusam hetk. Kooris – nii kirikuinimesed kui ka rahvas - laulavad kõik, kuidas Kristus on üles tõusnud. Ning siis hüütaksegi kuus korda, et jah, tõesti, ta on üles tõusnud. Ja siis kõige lõpuks avanevad kiriku uksed – mis siis kujutavad justkui sissepääsu koopasse, kus Kristus pärast ristilöömist lebas. Ning kõik lähevad kirikusse ehk siis koopasse imetegu vaatama.
Samal ajal naeratab silmnähtavalt õnnelik kellamees tornist alla. Ning tema kõrval naeratab seal üleval veelgi laiemalt üks väike poiss. Küll temal võib uhke tunne olla!
Umbes kolmandik inimesi laseb pärast ristikäiku jalga.Üsna jahe on ka muidugi. See va tšinovnik vilkuriga Mersuga on üks esimesi, kes minema kihutab. Komme täidetud, nägu näidatud – mida veel vaja?
Muide, nendele raha-ja võimumeestele oli eraldi parkla kiriku ees, mida družinnikud valvasid. Hoolega valvasid, et lihtinimene sinna ei pääseks. Ma algul arvasin, et see on mõne ööklubi parkla. Alles hiljem sain aru, et kiriku oma. Isegi kirikus on osad võrdsemad kui teised.
Kirikus aga läheb teenistus edasi ning kestab veel ligi paar tundi. Avastan äkki, kui ägedad ja kiire rütmiga võivad olla õigeusukiriku laulud. Nagu Haidamaky esineks kirikus.