Hansapangas Šveitsi panga arvet avamas ja muid lugusid

Peale opositsiooni ja OMONi vahelisi madinaid toimub Moskvas teadagi ka muud põnevat. Ja näed-kuuled üksjagu jaburdusi.
Näiteks käisin reedel Hansapanga (oi, ma olen nende peale kuri, aga sellest kunagi teine kord) kohalikus kontooras. Mulle tuleb sinna arvele korteri üüriraha. Seal on mõnus käia, sest peaaegu kunagi pole järjekorda. Tellerite viisakus jätab küll soovida, aga noh Venemaa kohta isegi hea. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ajan siis oma telleriga rõõmsalt asju. Märkan, et kõrvaltelleri juurde on tulnud keegi noor mägede poeg. „Tere, ma tahaks Šveitsi pangas arvet avada!” alustab ta. „Mida??” vastab teller. (Tegelikult pole minu arust ilus jääda niimoodi klienti jõllitama, nagu see noor telleriplika tegi.)
„Arvet Šveitsi pangas tahan. Kas teie kaudu ei saa siis või?” oli mägilane veidi pettunud. Selgus, et ei saagi. See oli kliendile löök mis löök. Tundus, et ta oli Hansapangas pettunud...
Raha võtmine arvelt käib Moskvas nii. Kõigepealt kirjutab teller arve valmis, siis sa kirjutad alla, siis jookseb teller otsima maja peale oma ülemust, võtab sellelt allkirja, et tohib maksta küll, siis saad kviitungi, millega lähed kassasse, seal pead veelkord oma isikut tõendama – ja siis saadki raha.
Ma olen õppinud juba, et enne kassast lahkumist tuleb dollarid hoolega üle vaadata. Ei, mitte üle lugeda. Ega ei peteta. Üle vaadata tuleb sellepärast, et dollarid ei oleks soditud, kortsulised ega muidu kahtlase välimusega, sest hiljem on sellistest raske lahti saada. Ja minu korteriperenaine vaatab kõik dollarid alati väga tähelepanelikult üle. Vahest olen pidanud talle uued sajalised tooma. Aga need, mis ta on välja praakinud, olen Tallinnas kroonideks vahetanud. Venemaa ikka õpetab sind täiega rahasse väga lugupidavalt suhtuma. Aga mul pole see kunagi eriti tugev külg olnud paraku...
Reede õhtul sattusin ühe noore briti diplomaadi juurde peole. Umbes selline pidu nagu see Tallinna briti saatkonna, vist oli 1. sekretär korraldas vanasti Tallinnas Toompeal seal Hansu majas.
Rahvast oli suht väikeses korteris roppu moodi. Aga vanal olid kõik toiduvalmistajad ja joogivalajad tellitud ja puha. Ega ta oma raha eest, ma olen kindel, et ta saab sellised seltsiüritused teiste noordiplomaatidega kanda saatkonna kuludesse.
Nagu arvatagi võite, siis ilusaid devuškaid oli palju. Aga noh see nende jutt – üks, kes tutvustas ennast kui Audide müügiesindaja, kes müüb just diplomaatidele, hakkas seletama, et tegelikult saavad ka välisajakirjanikud tema kaudu autosid soodsamalt. Et miks mul autot pole ja kas tahan jne.
Palju huvitavama tuttava leidsin Vene MIDist. Sealt oli mitu noort kutti kohal. Kaks jätsid üsna libeda kala mulje, aga üks oli vägagi normaalse jutuga. Ta oli lõpetanud, nagu sellise karjääri puhul tavaks, Moskva rahvusvaheliste suhete insitituudi. Sealt värvatakse väga paljusid noori peale MIDi ka FSBsse.
Ta rääkis väga huvitavalt kuidas see FSB värbamine käib. Juba esimestel kursustel hakkab FSB peale käima. Ning mis kõige huvitavam, et kõige rohkem pidi verinoortele tudengikuttidele minema peale meelitamine, et kui tuled meile tööle, siis me teeme nii, et sa tutvud kohe paljude ilusate plikadega ja nad kõik hakkavad sind meeletult igatsema. Et sellega pole sul enam muret, saad plikasid nii palju kui tahad. Rõve värk!
Pidu oli tore. Selline – nagu üleval fotol - nägi maailm, õigemini Tverskaja uulitsa, välja, kui ma reede öösel peolt koju tulin :)))
Nädala plusspoolele jäid aga veel tutvumised paari põneva inimesega. Näiteks Garri Kasparovi abilise Marina Litvinovitšiga, kes töötanud ka Mihhail Hodorkovski abilisena. Näiteks Vjatšeslav Nikonoviga, kes on politoloog, kes teab väga hästi Kremli telgitaguseid ja tegelikke plaane ning kes ei armasta Eestit. Ta on Molotovi lapselaps...