laupäev, detsember 20, 2008

Värske Eesti kodaniku Tatjana juures Brjanskis

Käisime reedel koos Kristeri ja Antoniga ETV-st Brjanskis tegemas lugu värske Eesti kodaniku Tatjana Kivimäega. Kes pole kursis, lugegu siit. Tatjana on kõrgushüppaja, kes ise ütles, et tema eesmärgiks on võita Londoni OM-ilt 2012. aastal Eestile medal. Tema treenerist mees Mihhail on Eesti kodanik.
Veendusime, et Tatjana treenimistingimused on üsna spartalikud. Väga vana hall, kus jooskurajad on ära vajunud ja aukus. (vaata fotot allpool.) Seal võib üsna kergelt viga saada. Nagu ma aru sain, siis ongi neil motiivideks, miks Eestisse – 1) paremad treeningutingimused 2) paremad võimalused Eesti lipu all tiitlivõistlustele saada 3) võimalus vabalt mööda Euroopat võistlemas ja treenimas käia. Kuigi Tatjana on maailma tänavuses reitingus 14. kõrgushüppaja maailmas ja Venes kolmas, siis keegi eriti tema tegemiste ja saatuse vastu huvi ei tunne. Ja kuna pole kellelegi vaja, siis praktiliste inimestena otsustasid nad Tatjanale Eesti passi taodelda ja Eestisse kolida.
Aga Tatjanast ja tema mõtetest saab pikemalt lugeda teisipäevases Päewalehes ja sama päeva õhtul AK-s. Niipalju veel, et Mihhail Kivimägi on sünnijärgne Eesti kodanik. Jaanuaris 27-aastaseks saav Mihhail sündis Pihkvas, aga tema ema oli pärit Setumaalt. Mihhaili ema ja vanaema sünniküla Zatrubie asub Venemaa poolel, teiselpool Petserit, piirist seitse-kaheksa kilomeetrit. „Vanaema ja onu elasid Võru lähedal, käisin kuni üheksanda eluaastani iga suvi seal,“ rääkis Mihhail. „Põhimõtteliselt saan siiamaani aru, kui eesti keelt räägitakse. Tuleb vaid veidi meelde tuletada. Vanaema rääkis kogu aeg minuga eesti keeles.“ Kivimägi kaks onu elavad siiamaani Eestis. Nii et vähemalt Mihhail tuleb tagasi oma esinevanemate maale. Tatjanaga tutvus Mihhail Adleris Venemaa noortekoondise laagris, abiellusid nad neli aastat tagasi.
Sõitsime Brjanskisse ja tagasi rongiga. Kuus tundi. Läksime sinna neljapäeva õhtul Kišinjovi rongiga. Tohutu pikk, üle 20 vaguni, aga restoranivagunit polnud! Vagunid ise olid suht sellised ärakäiatud. Iga viie minuti tagant käisid vagunist läbi kõikvõimaliku kauba müüjad – pakuti alates šampapokaalidest, välgumihklitest, voodipesust kuni hiigelsuurte mänguloomadeni. Kõige jaburam kaup rongis müümiseks olid jalgpallid. No kellel kurat on vaja osta selliseid asju? Eriti jabur oli juba pimedas peatus miskis väikses linnas. Väljusime korraks ja saime kerge šoki – meile vaatas rongide vahelt vastu terve meri erineva kujuga ja suurusega plüüšist loomasid. Hea, et me olime enam-vähem kained, kuigi ikkagi nägi see kõik nii ebatõenäoline välja. Ja kõik karjuvad – „ostke ahv!“, „karu ei ole vaja?“. Üks jaburamaid asju, mida rongisõitudel näinud olen. Neid nodimüüjaid on ennegi nähtud, aga mitte kunagi korraga nii palju. Ausõna, vagunist oli isegi raske välja saada!
Karud jäid ostmata, aga kuna restot polnud ja nälg oli peal, siis ostsid muttidelt kana, kartulit ja hapukurke. Pirukaid polnud. Kõik see jama oli pandud kilekotti ja keeratud lihtsalt ajalehepaberi sisse. Kuna riistu polnud, siis sõimegi nagu põrsad vagunis kogu seda sodi kätega. Vot sulle kommandeerignut Venemaa moodi.

Brjanskis võtsime kesklinnas hotelli, kus ühetoaline tuba maksis kroonides 850 raha. Tahtsin kaardiga maksta, adminn pusis mis pusis ja ütles, et kahjuks ei lähe läbi. Siis vaatas mu tema jaoks arusaamatut Hansapanga kaarti ja küsis kuulsa küsimuses: „Aga kas teil on ikka arvel rublasid??“ Mille peale ma ohkasin ja ütlesin, et ei ole. „No vot,“ ütles tema võidukalt. Ma ei jaksanud temaga vaielda... Fotol on näha, milline armas tapeet ja telefon mul toas olid.
Läksime õhtul veel korraks kohalikku öökluppi. Fortuna oli vist selle nimi. Pilet maksis 150 rutsi. Korralik lihaturg oli. Põhiliselt plikad tantsisid ning mornide nägudega kutid (ilmselt siis nende omad, sest Vene provintsis see ei ole eriti prinjata, et tüdruk üksi välja läheb) seisid seina ääres. Erilisi seiklusi polnud.

Reedel siis mässasime Kivimägidega. Käisime nendega trennis ja nende kodus ühiselamus. Ega neil jah seal midagi kiita polnud.(fotol on nende maja, kus nad elavad.)
Brjanskist eriti aimu ei jõudnud saada. Suure Isamaasõja ajal tegid sakslased linna maatasa. Väga metsane Brjanski oblasti ise oli aga üks partisanivõitluse keskusi sõja ajal.
Kõik kohad olid Brjanskis täis Jedinaja Rossija plakateid. Et tuleviks saab olle vaid koos Jedinaja Rossiaja. Muude erakondade plakateid ei näinud. Märtsi algul on paljudes Venemaa regioonides kohalikud valimised.
Tagasi sõitsime Odessa rongiga. See oli superviisakas. Normaalne restovagun ja kupee oli väga hea. Kupee oli klassivõrra parem kui Tln-Msk rongis. Parem isegi kui SV Eesti rongis.
Panen siia mõned fotod Brjanski kesklinnast. Vabandan, et fotode kvaliteet on sitt. Asi selles, et mu enda fotokas läks katki (tegin Moskvas tänaval fotot ja keegi möödamineja müksas mulle vastu küünarnukki nii õnnetult, et fotokas lendas asfaldile ja ei võta nüüd enam pilti ette) ning pidin kasutama Antoni seebikat.


Brjanski kesklinna tänav. Vasakul paistab hotell Desna, milles ööbisime. Desna on jõgi, mille kaldal Tallinna-suurune Brjansk asub.

Nõukogude sümboolika leidmisega polnud Brjanskis probleemi, isegi kesklinnas.


Miilitsaputka kohe Brjanski peaväljaku, Lenini väljaku ääres. Omapärane oli putka sellepoolest, et kui tähelepanelikult vaadata, vaatamata sitale kvaliteedile, siis paistavad seal sees kaks kongi. Sinna võib näiteks inimesi kinni panna, kuni nende dokumente kontrollitakse. Ja kogu möödakõndiva rahva vaadata.

Kui Krister ja Anton hakkasid Lenini kuju ees veidi linnavaadet filmima, ilmusid kohe kohale kaks miilitsat, kes uurisid dokumente. Nad ei saanud tükk aega aru, mida eesti ajakirjanikud tahavad brjanskist. Lõpuks hakkasid nad teravat huvi tundma, et mis oli kirjutatud valgele paberile, mida Krister hoidis Antoni kaamera ees. Neile ilmselt koitis, et nad võtavad üles mingit poliitilist sõnumit. Tegelikult oli paber muidugi tühi, Anton sättis lihtsalt teravust paika. Muide, see parempoolne miilits oli naine. See selgus mulle hiljem.

2 kommentaari:

Kaja Karuema ütles ...

tere Jaanus, olen veebruari algul minemas Voronezhi konverentsile, lennukiga seiklen peterburi ja moskva kaudu, kas oskad äkki mingeid nöuandeid jagada, et milleks peaks valmis olema? ausalt öelda täitsa pelgan natuke...
terv
kaja

Jaanus Piirsalu ütles ...

Tere, Kaja!
midagi pole vaja eriti peljata! Hoia dokumendid kogu aeg ligi ja tee nii nagu tshinovnikud sulle ütlevad. Tõenäöliselt on sul ju keegi Voronezhis vastas. Ausalt ütlen - sul saab meeldivam olema kui sa arvad :) peaasi, kui midagi juhtubki ootamatult, suhtu filosoofiliselt ja heatujuliselt, mõne aja aja pärast laabub. Isegi kui algul tundub, et ei - tegelikult isegi tshinovnikud mingi hetk leebuvad ja aitavad sind ise, ehk siis et leiavad probleemist ise väljapääsu, kui sa veidi õnnetuna ennast näitad. Aga ma arvan, et sul ei teki probleeme, Kaja! mine-aga-mine!