Tubli, Riho!

Produtsent Riho Västriku loodusfilm Siberist „Muskusveise tagasitulek“ võitis Moskvas Venemaa olulisima dokumentaalfilmide preemia. „See on kõige prestiižem auhind, mida mittemängufilmide alal on Venemaal võimalik võita,“ ütles Västrik Päevalehele. „Loorberilehe“-nimeline auhind anti Västrikule ja tema filmimeeskonnale üle reedel Moskvas toimunud auhinnatseremoonial. Preemia on sama mis mängufilmide Nika-preemia Venemaal. (Fotol on Riho keskel, temast paremal on filmi autor Vassili Sarana ja vasakul Vassili abiline Valeri Fidirkin.)
Taimõri poolsaarel elavatest muskusveistest jutustav film, mille Västrik tegi koostöös kohalike filmitegijatega, võitis peapreemia parima populaarteadusliku filmi kategoorias. Varem pole ühegi Eesti produtsendi või režisööri film sellist tunnustust Venemaal saavutanud. Kandideerida said ainult dokumentaalfilmid, mis on tehtud Venemaal.
„Muskusveise tagasitulek“ on võitnud üle maailma mitmeid preemiaid, aga Västrik pidas „Loorberilehte“ seni kõige suuremaks tunnustuseks filmile, arvestades Venemaa dokumentaalfilmide taset ning kui palju selliseid filme seal tehakse. Preemia väärtust näitab ka veel see, et selle väljaandmist juhib Nõukogude Liidu ja Venemaa üks kõige tuntumaid dokumentaliste Vitali Manski.

1970-ndatel asustati Põhja-Jäämeres asuvale Taimõri poolsaarele 30 Kanadast ja Alaskalt toodud muskusveist (fotol). Nende jälgimiseks loodud vaatlusjaam suleti rahapuudusel koos Nõukogude Liidu lagunemisega. Filmi idee oli uurida, mis on muskusveistest saanud, sest teadlastel polnud neist enam mingeid andmeid.
Västriku sõnul on muskusveiste arvukus tänaseks hinnanguliselt 4000-5000. „Nüüd on väga palju nende käitumisest meie poolt dokumenteeritud,“ lausus Västrik.
Filmi finaal näitab isaste muskusveiste duelli, mis kujutavad endast tõeliselt erakordseid ja võimsaid kaadreid.
Filmi võtsid põhiosas 2006. ja 2007. aastal aprillist kuni septembrini üles Vassili Sarana, kes on filmi autor, ning tema abiline Valeri Fidirkin. Filmimise tingimustest annab aimu see, et Sarana sõnul sulas seal lumi alles juuli alguses ning uuesti võis lumi maha sadada juba juuli lõpus. Suvel oli keskmiselt sooja viis kuni seitse kraadi, üle kümne kraadi ei tõusnud temperatuur kordagi.
„Isegi seda filmi vaadates on põhiline tunne, et sul hakkab külm,“ ütles produtsent Riho Västrik, kes ise viibis Taimõril viimati 2005. aastal, kui tulevase filmi jaoks tehti nö luurevõtteid.
Lähima asustatud punktini filmitegijate peatuskohast oli 500 kilomeetrit. Tervenisti ülevalpool põhjapolaarjoont asuv Taimõri poolsaar on umbes poole Euroopa suurune, aga seal elab umbes 150 000 inimest. Neist 100 000 Norilskis ning selle ümbruses. Veel 38 000 inimest elab sadamalinnas Dudinkas ning umbes 13 000 inimest elab siis mujal poolsaarel.
Västriku sõnul oli preemiafilmi eelarve kaks miljonit Eesti krooni. „Tegelikult peaks sellise filmi minimaalne eelarve olema neli miljonit krooni, meil õnnestus see poole odavamalt ära teha jubeda organiseerimise ja nikerdamise hinnaga,“ rääkis Västrik.
Tegemist oli Eesti filmifirma Vesilind ja venelaste Taimõr RosGeo koostööfilmiga.
Västrik ütles, et ka tema järgmine film tuleb Venemaast ning see räägib maailma suuruselt teise jõe Leena deltast.