Lõuna-Uuralite pealinnas Tšeljabinskis - imede ime, aga lund seal ei ole!

Käisin vahepeal Tšeljabinskis, et kirjutada, kuidas kriis mõjutab seda tehasterikast piirkonda Lõuna-Uuralites. nüüd aitab mõneks ajaks reisimisest.
Lendasime Tšeljabinskisse elu vaatama koos hea tuttavaga Helsingin Sanomatest Susannaga. Meil olid piletid laupäeva hommikuks kell 7.50 šeremetjevo-1-st. Jõudsime tund varem sinna ja vaatame, et meie reis on ära jäetud. Mida kuradit, läksime infoletti õiendama. Öeldi, et me saame lennata kell 14.20 mineva reisiga. Küsisime, et miks hommikune ei lähe. Vastus oli siiras – hommikusele reisile oli müüdud liiga vähe pileteid ning lennukomp jättis lihtsalt reisi ära!
Selle peale rääkis Susanna fotograaf Aleksei loo, kuidas ta suvel pidi tööasjus lendama Voronežisse Moskvast. Tu-134 oli vaid kolm reisijat, umbes nagu eralennukiga lendaks. Nad istusid juba lennukis, kui tuldi ütlema, et sorry vaan, aga halbade ilmastikuolude tõttu jääb lend ära. Väljas oli samal ajal nii ilus suveilm kui veel olla saab ja Voronez on sisuliselt Moskva külje all...
Meie aga šeremetjevos tegime plaanid siva ümber, vaatasime, et kell 8.20 läheb lennuk Jekaterinburgi, mis asub Tšeljabinskist kuskil 250 kilomeetrit, ja vahetasime piletid kähku ümber. See läks üllatavalt libedalt ja tasuta.

Jõudsime siis Jekaterinburgi, kus on muideks äsjavalmis saanud ja moodne lennujaam (fotol), kuhu käib isegi Helsingist Finnair. Kemplesime veidi taksojuhtidega ja saime lõpuks kaubale, et sõit Tšeljabinskisse maksab 4000 rubla ehk 1760 krooni. Pole ju palju nelja peale (Susannal oli veel assistent ka kaasas). Pikk sirge tee oli. Korra pidasid mendid taksojuhi kinni. Et ületas kiirust, aga mitte palju. Vzjatkaks kulus ainult 300 rubla. Aga vot kui ületad kiirust 40 kilomeetri võrra, mille eest on õigus load ära võtta, siis maksad nagu kasiinos, rääkis taksojuht. 15 000-40 000 rubla, sõltuvalt mendi südametunnistusest ja hetkelistest rahalistest vajadustest.

Ilm oli täisimelik ja seda kogu meie sealviibimise aja. Lund polnud üldse ja sooja oli pidevalt viie kraadi ringis, hommikuti oli veidi jahedam. Ja seda sisuliselt detsembri keskel Lõuna-Uuralites! Isegi Kesk-Uuralites polnud lund. Tavapäraselt peaks sel ajal seal olema vähemalt 20-30 senti lund ja olema vähemalt kümme kraadi külma. Tõestuseks foto Tšeljabinskist, tehtud eile.
Nagu inimesed rääkisid, siis talved kogu aeg soojemaks läinud, aga sellist anomaaliat ei mäletanud keegi. Koos majanduskriisiga ennustab see Uuralites maailmalõppu! Üldiselt öeldi, et ka suved olla mokas.
Lõunas Kasahastaniga piirnev Tšeljabinski oblast on Venemaa rasketööstuse süda. Oblast on täispikitud metallurgiakombinaate, värvilise metalli tehaseid, sõjatehaseid jne. Eriti tuumarakettide ehitamise tehaste ja instituutide tõttu oli Tšeljabinski oblast Nõuka ajal välismaalastele suletud piirkond. Eelkõige Nõuka tuumarakettidele plutooniumi tootnud tuumajaama Majak tõttu. Majak on üle maailma tuntud seal 1957. aastal toimunud plahvatuse tõttu, mis ületas oma võimsuselt kümme korda Tšernobõli õnnetust. Aga siis sellest avalikult rääkida ei tohtinud muidugi. Praegu see Majak toodab veel edasi ning selle ümbruse ja linn Ozersk on endiselt välismaalastele rangelt keelatud ala.

Suure Isamaasõja ajal evakueeriti Tšeljabinski oblastisse peaaegu kogu NL-i Euroopa-osa tööstus. Just Tšeljabinski traktoritehases toodeti siis kümnete tuhandete viisi kuulsaid tanke T-34, mis mängisid suurt rolli sakslaste võitmisel. Linnas on isegi ausammas tankile ja tehasele (fotol). Enam traktoritehas tanke ei tooda, kinnitati meile.
Ahjaa – oblastis elab 3,5 miljonit inimest, Tšeljabinskis endas kuskil 1,1-1,2 miljonit. Pindala on oblastil 89 000 ruutkilomeetrit ehk siis umbes kaks Eestit.
Mida veel kuulsat peale tankide Tšeljabinks tootis-toodab? Kindlasti veoautod Ural, mis on mõeldud kõige raskemale maastikule. Magnitogorskis asub maailma üks suurimaid metallurgiakombinaate.
Mulle oli huvitav see, et oblastis on väga kiirelt arenenud mäesuusakeskuste ehitamine. Kaheksa aastaga on ehitatud 22 kohta, erineva raskusastme ja hinnaklassiga skiresorti.
Oblastis elab väga palju tatarlasi ja baškiire. Baškiiride keeles on Tšeljabinsk Seljaba, see jäi mulle meelde. Tatarlaste keeles on midagi sarnast.
Majandusest veel, kuna peale Majaki katastroofi tagajärgedest loo tegemise oli üks eesmärk uurida majanduskriisi mõju siin. (mina kirjutan lisaks eestlastele, keda ma siin leidsin tegemas väga huvitavat projekti ning kõrgetel kohtadel – veidi kannatust järgmise nädala Päewaleheni.)
Tšeljabinskile mõjub kriis muidugi rängalt, sest need pirakad metallurgiatehased töötasid ju põhiliselt välismaale. Üle poole nende terasest läks välismaale. Ja nagu USAs, Jaapnias ja Euroopas kukkus näiteks kõvasti autotööstus, jäid seal tehased seisma.

Lihtsad inimesed näevad tulevikku väga mustalt ning räägivad palju sellest, et inimesi sunnitakse töölt lahkuma, et mitte koondada, või hoitakse lihtsalt minimaalse palgaga tööl, kuigi liinid seisavad. Inimeste sõnade järgi on olukord hull ning nemad küll erilist optimismi ei näe. Seda enam, et 1. jaanuarist tõusevad Venes ju veerandi kuni kolmandiku võrra inimestele müüdav gaas ja elekter. Pluss peaksid tõusma ka kommunaaltasud. (fotol on tudengid Lõuna-Siberi ülikooli ees.)
Ametnikud olid aga jällegi vastupidi suht optimistlikud meiega rääkides (võib olla sellep et me olime ikkagi välismaalased) ja väitsid, et koondamisi on vähe ja üle-üldse elame me selle kriisi ruttu üle ning katki pole midagi. Ühesõnaga – tavainimesed ja ametnikud elavad nagu ikka Venemaal täiesti erinevates maailmatest. Ametnikku Venemaal ju töökaotus või väiksemale töökoormusele üleviimine ei ähvarda. Eks ma sellest kirjutan peagi Päewalehes ilmuvas loos.

Kuni kriisini oli Tšeljabinski oblast arengu kiiruselt Venemaal kaheksa regioon ning väliskapitali investeeringute poolest koguni neljandal kohal (u 4,5 miljardit dollarit), väitis oblasti asekuberner Djatlov.
Keskmine palk on 15 000 rubla (6600 krooni) ümber, heaks palgaks loetakse 30 000 rubla (13 200 krooni). (siin kõrval fotol on nüüd seesama ülikool, mille ees enne tudengid jalutasid. Nagu näete, siis on see ehitatud üsna Moskva ülikooli sarnane.)
Suurima toidueksootika sain sellisest restoranist nagu Uralski Pelmennõi (pelmeenid on siin üldse kõige enimlevinud toit, tundus), kus menüüs olid pelmeenid karulihaga 1975. aasta retsepti järgi! Ports maksis 400 rubla (170 krooni). Maitsesin. Eriliselt aru ei saanud, et oleks kuidagi teistmoodi maitsenud kui sealihaga pelmeenid...

Peaaegu oleks unustanud! Juhuslikult saime Tšeljabinskis tuttavaks kohaliku kutiga Anton, kes oskas soome keelt! Anton (fotol vasakul) oli mõned aastad tagasi kuulnud ühte Soome hevibändi ja talle oli hakanud keele kõla lihtsalt meeldima ning ta otsustas soome keele ära õppida. Hankis kusagilt soome-vene vestmiku ja selel järgi õppis. Eelmisel aastal sõitis Soome ja töötas seal kolm kuud Lahtis ja õppis keelt. Nüüd on tal Tšeljabinskis oma bänd, mis lasi hiljuti plaadi välja ja sellel on pooled laulud soome keeles! Kassi nimi on tall Kiitos. Maailm on ikka imelikke inimesi täis.
Tagasi saime lennukiga õnneks ilusti Tšeljabinskist Moskvasse. Lend Moskvasse kestis veidi üle kahe tunni, aga Šeremetjevo-1 linna tulime autoga tund ja 40 minutit.