neljapäev, november 29, 2007

Meeste romantikast, suitsetamisest Venemaal ja Vassili Viktorovitšist


Vaadake seda armast fotot. Soliidsed mehed joovad soliidselt maa-aluses jalakäijate tunnelis õlut. Ei laamenda, ei karju, vaid ajavad rahulikult juttu nagu härrad kunagi. Ilmselt on nad sõbrad. Baari nad ei läinud, sest on juba noorukist saadik harjunud kuskil tunnelis kokku saama ja võtma enne kojumineku paar õlut jutu kõrvale. Romantika! Koju ka ilmselt ei saa üksteist kutsuda, naised ei luba. Pealegi, mis seal tunnelis viga. Värske õhk, saab suitsu teha.
Täna peatas mind kesklinnas ühe hotelli livreedes uksehoidja ja küsis, kas mul välgumihklit ei ole. Ütlesin, et pagan, just jätsin maha (ma pole juba nädal aega ühtki tobi tõmmanud, näis kaua vastu pean). Vanamehe pilk oli selline nagu ta oleks alasti muumiat näinud.
Venemaa viimase ametliku statistika järgi suitsetab siin toredas riigis 65 prossa meestest ja 40 prossa naistest. Päevas tõmbab keskmine Venemaa suitsetaja ära 20 sigaretti. Vot see on juba midagi! See on ju keskmine.
15-19-aastastest kuttidest suitsetab 40 prossa, sama vanadest tüdrukutest kõigest seitse prossa. Saavad vanemaks, hakkavad kõrtsides käima ja õpivad ka suitsetama.
Täna oli mul loo asjus kohtumine Petrovkal Marriott-Aurora hotellis. Meie kõrval lobbys istusid kaks silmapaistvalt hallilt riietatud kaks meest, üks nii veits üle 50-ne ja teine üle 60-ne. Tüüpilise ametniku riietuses. Uurisid mingeid pabereid ning vaidlesid aeg-ajalt omavahel. Minu tähelepanu äratasid nad sellega, et nad tellisid pidevalt väga kalleid jooke ning söökisid. Silmnähtavalt ei läinud see kokku nende suht halli ja odava riietusega. Tänapäeva Koreikod?
Pärast oli veel asja ühte fondi Bolšaja Jakimankal Alexander Hausis. Seal oli väga vahva valvur. Lähen tema juurde ja ütlen, et ma tahaks minna üles Pavel Danilini juurde. Valvur vaatab mind mõtlikult ja vastab – „Minu nimi on Vassili Viktorovitš. Kas see ütleb teile midagi?” „Mhh?” vaatan talle küsivalt otsa. „Miks peaks keegi Danilin mulle midagi ütlema,” vastab ta. „Te siis ei oska öelda,kuhu ma pean minema?” „Mitu korda teile ütlema peab?” ei ole valvur suu peale kukkunud.
Lõpuks saime siiski barjäärist üle ning ajasime veidi juttu, kuni mulle ülevalt kontorist vastu tuldi. Vassili Viktorovitš rääkis, et oli 1991. aastal Tartus turismireisil ja nägi kuidas Tähetorni tipust Eesti NSV lipp alla võeti ja sinumustvalge üles tõmmati. Veel mäletas, et Tartus olid ilusad tüdrukud ning et „mina küll mingeid natsionaliste ei näinud”.
Lõpuks saatis mind edasi sõnadega: „No mine siis, mitte-venelane!” Lahe naljasoon oli tal.
Sain täna toreda käsu smsi teel. Tekst oli selline: „2. detsembril tulge valimistele! Teie häält on riigile vaja!!!” Peangi nüüd siis minema või? Ma võin minna küll valimisjaoskonda. Näitan sms-i ette ja ütlen, et mul on vaja hääletada. Näete, kästi tulla!
Paar fotot linnapealt, seekord naistest. Tehisnaistest.


Ühes maa-aluses tunnelis avastasin naisteliha leti. Jalad, torsod, pead – kõik mida üks gurmaan tahta võib. Pood on hästi varjatud, petteks on üles pandud silt – Naiste rõivad.


Aga selles poes töötavad veel laiema huumorisoonega inimesed... Milleks mannekeenile püksid. Üldse võiks rohkem pornot olla.

2 kommentaari:

Anna-Maria ütles ...

Ehhhee, ma pole ammu nii palju naerda saanud! Ma ei saa aru, kus ma enne siin Eesti blogimaailmas konnanud olen ja sinu blogi peale pole juhtunud? Täielik müsteerium, ma ütlen!
Nonii, jätkan ka vanemate sissekannete nautimist! Aitäh hea lugemiselamuse eest ning jõudu edaspidiseks!

Anna-Maria Penu
Palmi alt, härja vihase pilgu ees

s.Pets ütles ...

"alasti muumia" = hea kild :)

muide, väga iseteadvad trepikojavalvurid ongi üks paljudest "vene eripäradest"