Kaks esimest päeva Tšuktšimaal – soomlane tundras, põdrasarved kotis

Reis Tšukotkasse hakkas igavalt, lend Domodedovost Anadõri lükati edasi nagu check-ini jõudsime ära teha. Ja justkui näitlikuks õppetunniks, et tegemist on maailma ühe karmima kliimaga piirkonnaga, ei lükatud lendu edasi tund või paar, vaid kohe hoobilt 24 tundi. Niisiis sõitsime välja alles esmaspäeva õhtul. Kusjuures ei lennanud mina, vaid keegi, kelle nimi oli pileti andmetel Ya. Piyrsalou. Nii et tegelikult kirjutab see sell Tšuktsimaalt minu nime all.
Lendasime Transaeroga. Firma lendab Moskva-Anadõri vahet kolm korda nädalas. Lennuaeg üheksa tundi. Ajavahe Moskvaga samuti üheksa tundi, Tallinnaga kümme tundi.
Lennukile minnes hakkas silma, et reisijate hulgas polnud praktiliselt ühtegi kohalike põlisrahvaste inimest.
Lennuk oli Boeing 767. Ma ei tea, kas firma oli ise pingivahed ümber teinud, aga minu arust olid need kitsamad kui isegi õnnetul Tu 154. Minu istmel, õigemini siis eesistuja omal, oli puudu lauake. Nii et sööma pidin põlvede pealt. Paar kohta eespool hakkas ühele reisijale mingit vett pähe tilkuma läbi laepaneelide, nagu olime õhku tõusnud. Kohe üsna sorinal. Stjuuard siis üritas salvrätikutega mõra kinni toppida. On ikka kulibinid küll – paberiga lennukit parandama!
Minu kõrval istus vanamees nimega Jossif, kes oli mitu korda Nõuka-ajal Saaremaal puhkamas käinud.. Oli teine Tšeljuskinit (venelaste kuulsa polaarekspeditsiooni laev, mille jää puruks muljus Tšukotka ranniku lähedal vist 1933. aastal või 1934. aastal) mere põhjast otsinud ekspeditsiooni liige. Päris huvitav jutt oli tal. Vraki leidsid põhjast teise korraga, kui õieti meelde jäi, siis 2004. aastal. Tõid mõned asjad üles. Näiteks reelinguvaia, mille lasid selle valmistanud Taani firmal 70 aastat hiljem ära tõestada. Nüüd viiski seda vaia ja kapten Otto Schmidti telki Anadõri muuseumisse.
Teisel pool istus John Mann, kes on Chelsea omaniku ja Tšukotka kuberneri Roman Abramovitši (RA) põhilise investeerimisfirma Millhouse´i rahvuvahelise PR-i ülem. Mustanahaline, kes sõitis seitsmendat korda Tšukotkale. Esimest korda oli seal 2002. aastal, siis seal nägigi esimest korda RA, kuigi Mann töötas siis juba RA-le kuuluvas Sibneftis.
Mann räägib päris hästi vene keelt, Moskvas on elanud kuus aastat, aga enne seda töötas Kasahsatnis pikalt. 35-aastane. Rääkis, et RA on kuberneriks oleksu ajaga 2001. aastast Tšukotkale ise investeerinud vähemalt kaks miljardit taala. Tal on regiooni arendamiseks loodud kaks heategevusfondi, mille kogueelarve ainuüksi selleks aastaks on 200 miljonit taala. RA on Tšukotka elanikele A ja O, sisuliselt on ta piirkonna omanik. Aga eks ta peab ettevaatlik olema, seda välja näidata ei tohi, muidu tuleb Kremlist kiire karistus.
Johni jutust tuleb välja, et vaatamata kõlakaltele elab RA päris tihti Moskvas, umbes pool kuust. Tšukotkal käib umbes korra paari-kolme kuu tagant, ja siis on paar päeva kuni nädal. Kõiki Tšukotka asju saab edukalt ka Moskvast jada. Siin kohapeal on taal 3 asetäitjat, lisaks veel üks Moskvas.
Saan tuttavaks ka WWFi meestega, kes lähevad Tšukotkale jääkarude seiret tegema. Ühega neist lepin kokku pärast Moskvas kokku saada, neilt võib päris huvitava loo saada.
Lennu ajal käis ümberringi kõva joomine. Me üritasime Jossifi ja Johniga kasvõi veidikenegi magada, aga ega see suurt ei õnnestunud. Taga istusid meil kolm suurt kolli, kes jõmistasid öö läbi. Ükskord ärkasin üles sellepeale, et üks jõmm seletas teistele ärritunult – „Tunnistan, et ma pole ideaalne inimene, aga...”. Ma ei mäleta, mida ta edasi seletas, aga tema sõber vastas hellalt – „Juri, me keegi pole ju ideaalne inimene...”

Teisipäev
Esimese mulje Tšukotkast, kus elab üks inimene 14 ruutkilomeetri kohta (!! – Prantsusmaast on see koht 40 prossa suurem pindala poolest, aga elab siin 53 000 inimest), oli lennukiaknast. Ma istusin küll aknast kaugel, aga midagi ikka kiikasin. See oli kui valge kõrb. Nii kaugele kui silm ulatus – mõned kaljud ja ainult valge lumi. Ei midagi muud, ääretu tühjus. Oleks veidi metsagi olnud. Sellist ääretut valget tühjust nägin mina esimest korda. Lapsepõlves loetud Jack Londoni jutustused tulid paugupealt meelde. Ja Smoke Bellew.
„Peab olema tšuktši, et ennast siin elades mugavalt tunda,” ütles Jossif kõrvalt.
Maandumine oli äge. Lennuk istus maha ilge mürtsuga, keegi kiljatas. Ja siis oli tunda, et lennurada oli libe. Ma ei tea, kas seda on võimalik lennukis tunda, aga mulle tundus tiba, et nüüd libiseme rajalt välja. Igal juhul nii lõbusat maandumist pole ammu olnud. Huvitavalt maandus ka lennuk. Tegi 360-kraadise pöörde õhus enne maandumist, täisspiraali. Varem ma olen ainult Kabuli, mis asub mägede vahel, maandunud selliselt suurt spiraali tehes.
Lennujaama ise ei asu Anadõrist, vaid sellest teiselpool väikest lahte kohas nimega Ugolnõi. See on väike asula, milles kaevandatakse pruunsütt. Selle varud on Tšukotkal tohutud. Kütimisega siin probleeme pole.
Tšukotka on Venemaal kinnine piirkond, siia pääsemiseks on vaja FSB piirivalvevägede spetsluba. Meie ootasime seda paar kuud. Isegi vene enda riigi kodanikud ei saa siia niisama, aga nad ei pea lihtsalt nii kaua luba ootama.
Propuski kontroll toimus otse lennukis. Sestap võttis välja saamine ligi pool tundi. Mul probleeme polnud, aga nt Johni Ameerika passi uuriti kaua, enne kui ta ütles, et on RA firma juhtivtöötaja. Jossifilt (kes on Vene kodnaik ja eluaeg Moskvas elanud, aga selle eest perekonnanimega Rabinovitš) võeti aga dokumendid sootuks ära ning mindi neid kontorisse pikemalt uurima. Pärast sai siiski ilma probleemideta tagasi.
Väga šikk lennujaam. Lennujaam valmis alles 2005. aastal. Ma pole Venemaal provintsis nii head ja korraliku lennujaama kuskil näinud. Juba esimesest pilgust on näha, et RA on Tšukotkaga imet teinud. Ainult et sigapalav oli seal, vähemalt 30 kraadi, higi hakkas kohe jooksma. Esimesel võimalusel torman õue. Mõnus! Miinus 15 kraadi, talv. Lõpuks ometi. Kraadid on siin külmad, sest väga niiske. Suured mered ümberringi. Niiskus 80 prossa. Lisaks pidevalt tugevad tuuled, mis teevad ilmad veelgi külmemaks. (Reegel on vist nii, et iga kaks meetrit sekundis tuult annab ühe külmakraadi juurde talvel.)
Linna edasi saab kopteriga, mis sõidab 15 minutit. Reisijatele maksab see 500 rutsi üks ots. Meile, kuberneri külalistele, on see tasuta. Minu arust oli see MI 8, mis lendab. Väga mugav, suured nahkistmed. Suvel ja talvel viiakse inimesi linna bussidega – suvel viib üle väikse lahesopi praam ja talvel jäätee. Tegemist on endise tähtsa militaarlennujaamaga, mis nüüd on tsiviilile üle antud. See seletab ka, miks see asub linnast eemal, teisel pool lahte.
Lennujaamas tuleb Sotši tunne peale, sest kohe ründavad sind paljud korteripakkujad. See on tiba ootamatu.
Siis viiakse meid hotelli, kus meid tabab väga ebameeldiv üllatus. Moskvas öeldi, et hotellituba maksab 3000 rutsi, mis on isegi kallis regiooni kohta. Aga siin selgus, et nt minu tuba maksab 9000 rutsi (4100 krooni) öö! Fakk! Õnneks saame kaubale, et meile tullakse vastu ja saame kolm ööd kahe öö hinnaga.
Siin on üldse neli hotelli, kolm on kallid ja üks odav, aga seal elavad töölised mitmekesi tubades ja 4 toa peale on 1 peldik ning öö sellises maksab ikkagi 1500 rutsi.
Hotellid kuuluvad kõik loomulikult RA-le. John väidab, et hotellid talle midagi sisse ei too. Et hinnad on sellised, et kulud nullis hoida.
Elu siin on muidugi üldse sigakallis, kuna transpordihind on siia ju tohutu. Toidukorv maksab siin 6000 rutsi, mis on kallim kui Moskvas. Aga ka keskmine palk on siin umbes 4000 rubla suurem kui Moskvas – üle 25 000 rutsi (11 400 krooni). Isegi Eesti keskmine palk on vist väiksem.
Käisin õhtul kohalikus supermarketis (väga uhke, nagu oleks tavalises Lääne-Euroopa poes), olid jah hinnad kõrgemad kui Moskvas. Õlu 50 rutsi, piimaliiter sama kallis. Apelsinikilo maksis 175 rutsi. Pool kilo lõhemarja 600 rutsi.
Jõudsime hotelli kuskil kell 4 pärastlõunal. Ja juba oli pime mis pime. Juba kell 3 pärastlõunal hakkas hämarduma. Päev on siin lühike. Valgeks läheb hommikul umbes üheksa paiku. See kehtib novembri lõpu kohta.
Pärast majutust tehti meile tiir ümber linna. Siin elab 10 000 inimest umbes. 30 mintsaga oli tiir tehtud. Üsna kompaktne linn, sest kesse suure külmaga ikka viitsib kaugele minna. Kaks valgusfoori.
Aga selle-eest on tõenäoliselt tegu Venemaa kõige rõõmsailmsema provintsilinnaga. Nimelt lasi RA, siis kui kõik linna majad renoveeriti, need värvida vikerkaarevärvilisteks. Kui muidu kohtad vene linnades enda ümber üht suurt korralagedust ja halli värvi,siis siin on kõik korras ja rõõmsalt värviline. Ma usun, et inimesed on ka selle võrra siin õnnelikumad. Venemaal rikub täiesti kindlalt inimeste psühholoogiat juba see, et nende linnade keskkond on niivõrd kole. Ja vene inimesed ei muutu enne õnnelikumaks kui nende linnad ei näe välja nagu Anadõr.
Käsime kohalikus muuseumis. Jällegi – väga uhke asi. Palju interajtiivset staffi. Tuli välja, et Nõuka võim tuli siia kõvasti hiljem kui mujale Venemaale, alles 1924. aastal.
Õhtul käsime Johniga restos, linna parimas. Loomulikult kuulub see RA-le, kes kutsus siia peakokaks ühe vene juudi Iisraelist. Esimest korda elus sõin põhjapõdralihast tehtud praadi. Väga hea liha.
Koos meiega oli Johni kohalik sõber Ivan. Ivan kiitis RA-d. Ütles, et RA õpetas Tšukotkalased õigesti elama, et nüüd nad teavad mida on vaja edasi teha. Ivanil oli juba ette kahju, et RA 2011 kubernerikohalt minema läheb.
Igatahes oli esimese päeva mulje, et RA-d kiidetakse siin rohkem kui Putinit ennast.

Kolmapäev
Hommikul lendasime kopteriga Anadõrist 50 km eemale külakesse nimega Kantšalan. Seal elab veidi üle 700 inimese, neist umbes 600 on tšuktsid. Kopterist paistis taas ainult üks ääretu valge lagendik. Metsa ei kuskil. Kantšalan näeb välja nagu Anadõr, samasugused värvilised majakesed.
Seal võttis meid vastu kohaliku majandi boss, kes viis meid kohe vaatama kuidas põtru lihaks tehakse. See oli üsna räme vaatepilt, kuidas põtru veristati. Seda tegid ka naised ja noored poisid ülima kergusega. Igapäevane värk. Samas ka nüliti ning tükeldati liha. Suur plats, igas nurgas tehti eri operatsiooni. Loomast kasutati kõik ära. Näha oli, et vähemalt naistest oli küll osa üsna purjus. Mõni kakerdas niimoodi ringi, et ma vaatasin, et kukub veel oma noa otsa.
Edasi viidi meid hoonesse, kus põtru tükeldati Soome tehnoloogia järgi. See, mida algul väljas nägime, oli tükeldamine tšuktside moodi. See nö töökoda nägi välja nagu Euroopas, töötajad kõik valgetes halatides. Seal oli ka üks välismaalane, kes siis seletas meile inglise keeles mis ja kuidas. Kuulasin ja kuulasin teda, ning tema inglise keel tuli kuidagi väga tuttav ette. Lõpuks küsisin otse: „Oletteko Suomesta?” Vana jäi vait ja põrnitses mind esialgu, siis vastas „Kyllä!” Tuligi valja, et oli teine Muhose Heikki. ütleme nii, et ta nagu oli üsna imestav. Ütleme nii, et Tšukotka küla oli ilmselt viimane koht, kus ta arvas, et saab kellegagi soome keelt rääkida. Ta oli seal tehases nö ülemvaataja. Tuli kolmeks nädalaks õpetama. Aasta tagasi ta oli siin juba käinud tehast üles panemas. Ütles, et inimesed on siin väga lahedad ning üldse on seal kihvt olla. Kui ilm välja jätta ja see, et peab õues vetsus käima.
Lahe oli vaadata, kuidas vanemad oma sülelapsi kelkudega vedasid. Lapsed olid nii ära pakitud, et isegi nina ei paistnud välja.
Edasi lendasime veel 80 kiltsa edasi tundrasse otsima põhjapõdrate karjatajate laagrit. Leidsime selle umbes 130 kiltsa enne põhjapolaarjoont. Kaks jarangat (see on nende püstkoda) keset tundrat, viis meest ja kaks naist ning hunnik koeri.
Jaranga oli täitsa muljetavaldav. Suur, suitsune ja sama külm kui õues (täna oli miinus 15 kuskil), ainult tuult ei olnud. Magasid nad sealsamas, ainult et selleks oli jarangas eraldatud nahkadega veel eraldi väike ruum, seal oli üllatavalt soe, kui sinna peremehe loal sisse kiikasin.
Umbes tunnikese ajasime seal juttu nende elust-olust. Küsisime palju lolle küsimusi, missa ikka oskad tarka küsida, kui üks loll tsiviliseeritud inimene satub keset metsikut loodust äkitsi aborigeenide juurde. Korraks vaid. Kuidas elate, mis te õhtuti teete, palju teil põtru on jne. Jõime teed, sõime põdraliha.
Lõppes see sellega, et meie Liviuga, kes on Rumeenia TVst, korjasime endale sealtsamast jarangade ümbrelt lume alt endale kaasa uhked põdrasarved. Neil neid sarvi kõik kohad täis. Minu sarvedel on veel jupike põdra peakese luud ka küljes. Nüüd peab nuputama, kuidas sarvi lennuki peale kaasa võtta. Ja kuidas sarved üldse kunagi Eestisse tuua.
Kuna läheb vara pimedaks, siis kamandati meid peagi kopteri peale. Kopter kimas pimedage võidu, vahepeal pani miski 220 kiltsa tunnis umbes paarisaja meetri kõrgusel sopkade kohal. Viisime veel ühe haige põdrakarjuse asulasse ravile ja siis panime edasi pealinna. Napilt enne hämardumist jõudsime Anadõri tagasi.
Õhtul viidi kohalikku peamisse haiglasse. Uhke, ma ei usu, et kusagil mujal Venemaa provintsilinnas oleks veel niivõrd ilusat ja moodsa tehnikaga haiglat. Isegi Moskvas näeb sellist taset ainult kallites erahaiglates. Tegelikult ma arvan, et ka Eesti haiged ei põeks, kui sellisesse satuksid.
Sama jutt mis haigla kohta käib ka Anadõri kultuurikeskuse kohta. Iga Venemaa linn oleks sellisele kade. Seal pidavat erinevates ringides käima iga 20. linnaelanik. Ainuüksi rokkbände olevat linnas 30!
Pole midagi öelda, RA on võimsa töö siin ära teinud. Selline tunne, et Anadõr ongi ehitatud alles 2005. aastal. Kõik on linnas uus või renoveeritud.
Ilge uni on, ajavahe teeb oma töö. Aga selle eest on hommikul kella kuueks uni läinud nagu linnukesel.