Kuidas ma valimisjaoskonnas korralikult käitusin

Ehh, nüüd on see siis läbi. Esimene osa valimistest Venemaal – duuma omad. Käisin minagi valimas, õieti küll vaatamas, kuidas teised valivad. Valimiste meenutamiseks teile üks tore klipp – vajutage siia.
Lähim jaoskond oli minu kodust 3 minutit jalutada. Nagu sisse läksid, nii oli kohe tunne nagu oleks kuhugi headesse 80-ndatesse tagasi sattunud. Kuklasse lükatud furaškadega ja laua taga lösutavad mendid, üle fuajee kaikuv „Baby, hands up! Baby, hands up!” (mis tuli muide mentide makist), puuvilja- ja pirukaletid. Kõik nagu päris valimised välja nägema peavad!
Kõige pealt pidi metallidetektorist läbi astuma, aga selle vastu ei tundnud mendid vähematki huvi. Kui mina läbi läksin ja see kisas nagu siga aja vahel, sest mul olid taskus fotokas ja diktofon, siis mendid ei pööranud mulle mingit tähelepanu. Mis oli ka loomulik, arvestades, et nad olid neljakesi ühe noore plika ümber piiranud ja seletasid sellega midagi suure häälega ja kõik korraga.
Keegi minu vastu huvi ei tundnud, solvusin ja läksin trepist üles sinna „kus demokraatiat mängitakse”. Seal oli väga viisakas kõik. Soliidne ümbrus – valimiste puhul oli üles pandud näitus – 65 aastat Moskva kaitsmisest. Patriootlikkust tuleb ju rõhutada.
Midagi väga põnevat seal polnud. Mul lubati seal vabalt ringi vaadata, kuigi valimiskomisjoni asejuht, üks 50-ndates daam rõhutas millegipärast mulle: „Vaadake, et te korralik olete!” Nagu ta teaks mind! No olin-olin korralik, teised täitsid ikkagi oma püha kohust ju.
Huvitav masin oli neil valimisurni peidetud. Sinna urni nimelt ei olnud vaja sedelit visata, vaid see ise imes selle endasse ning skanneris üksiti selle sedeli kohe edasi kuhugi arvutisse. Ehk siis et tulemus oli kohe arvutist näha kuskil.
Kaua ma seal olla ei viitsinud, tegin mõned intervjuud ja minema. Läksin poodi. Seal oli palju rohkem rahvast.

Aga esimesed valimiselamused sain juba öösel, kui koju tulin. Nimelt oli miilits otsustanud turvalisuse huvides, et valimisjaoskondade lähedale ei tohi autosid parkida. Ja kes olid, neid siis viidis tõstukitega öösel minema. No vot ja tulen mina mööda Malaja Bronnajat Patriarhide tiigi juures ja tunne nagu jõuluööl – nii tore sinine värvimuusika. Armsad evakuaatorid tegutsesid, sireenid vilkusid, autod vuhisesid läbi õhu. Kohe saabus nii pidulik tunne! Ikkagi valimised. Siin käibki fotol hoolas töö.
Ja siis veel tuli soe tunne südamesse, kui ma kujutasin ette, milline kollektiivne šokk tabab hommikul kõiki Bronnaja autoomanikke, kui nad korraga kõik hommikul aknast välja vaatavad või õu lähevad, et sõpradele külla sõita. Jah, neile jääb see valimispäev meelde ja nad tänavad Vladimir Vladimirovitši.
Reede õhtul sattusin teatrisse. Okolosse, mis asub miskil põiktänaval Tverskaja ja Bolšaja Nikitskaja vahel. Omapärane etendus oli – selline mixitud asi Ostrovski Metsast ja Hamletist. Oli tegu tekstist arusaamisega, raske tekst oli. See võttis kohe poole mõnust ära. Omapäraselt rääkisid ka – paljudele sõnadele panid nad s-tähe lõppu juurde. Peaks uurima, mis nipp selle taga on.
Teatris polnud isegi baari ega kohvikut! Kujutage ette. Sellel teatril ei saa pikka iga olla. Oli vaid miski kohvi- ja limpsiautomaat nurgas. Nagu inimesed tuleksid teatrisse Fantat jooma...
Pjotr Otsupi fotonäitusel käisin Zurabis. Otsup oli 1920-ndate Kodusõja ajal Punaarmee ametlik fotograaf ja pärast Poliitbüroo ametlik fotograaf. Päris huvitavad pildid olid kohati. Huvitavaid detaile võis fotodel leida. Nt ma ei teadnudki, et veel 1920-ndate keskpaigani sõitis üle Punase väljaku tramm ja mille peatus oli just praeguse Lenini maja kohal. Tramm viidigi väljakult ära siis, kui Leninile maja ehitati. Millegipärast oli Otsup väga palju pildistanud Kalininit. Trotskist polnud see-eest ühtki fotot.
Ahjaa, peaaegu oleks unustanud. Teade kõigile, kes on Vene kroonus käinud. Hull revolutsioon on käimas. Vene armee teatas, et loobub kirsade ja portjankade kasutamisest! Et minnakse üle sokkidele ja saabastele. Jälle väike märk, et elu läheb ka siin paremaks ja üks N. Liitu meenutav asi jälle vähem.