See vägev plakat kaunistab nüüd Uut-Arbatti. Kohe Praha resto vastas üle tee. Võid võtta Prahas näiteks ühe koksi ning imetleda seda. Jedinorosside miinimumeesmärk on võtta 70 prossa hääli valimistel, aga soovitav oleks saada isegi 80. Ma arvan, et selle jaoks on kõik vahendid head.
Kui ma olen tuttavate ajakirjanike jutust õigesti aru saanud, siis kõige magusam koht tulemuste võltsimiseks (vähemalt on sel ajal varemalt tehtud nii) on siis, kui valimisurnidest välja võetud hääletussedelid viiakse keskvalimiskomisjoni ülelugemiseks. Sel teekonnal võib nendega igasugu imet juhtuda.
Täna käisin ühe tuttava plikaga vaatmast näitust ”Venemaa esimesed leedi 20. sajandil”. Seal juhtus lõbus lugu. See tuttav plika on üsna terava keelega ning Ljudmilla Putina (Putin tegelikult ju nagu ei olnud 20. sajandil president veel?) fotode juures rääkis ta üsna krõbedalt selelst, kui halvasti ta riietub ning ei tunne üldse etiketti. Meie kõrval seisnud üks noor naine ütles ka samal teemal paar teravust. Ja siis astus meile ligi meie selja taga seisnud vanem naine ja ütles, et rääkige tasem-tasem, mida te õige lubate endale, kas te üldse ei karda??
Mul tõusid kulmud õige kõrgele, aga mu sõbrants kähvas tädile – meie FSBd ei karda.
Tjahh, kas tõesti on inimestele selline kartus sisse tulnud Venemaal, et Putinit ei tohi avalikus kohas enam kritiseerida...
Laupäeva öösel juhtus selline lugu, et sattusin oma vene sõpradega linna peal möllates ööklubisse nimega Night Flight. See on üks kurikuulus litsilõks, et olgu see nüüd otse öeldud, Tverskajal otse Puškini väljaku kõrval. Lõks just välismaalaste jaoks. Üks tuntumaid kohti,kus kohalikud litsid välismaamehi landivad.
Sissepääs maksis 800 rutsi. Läksime alla... ja otse nagu lõbumajja oleks sattunud. Kümned naised seina ääres lihtsalt vahivad sind kui liikuvat rahakotti. Nagu leti ääres seisma jäid ja jõudsid joogi tellida, nii oli pliks kohe kõrval ka. Jutt oli algul selline bla-bla, et kust oled ja mis moskvas teed jne. Aga üsna kiiresti pakkus pliks välja, et temaga saaks kenakesti lõbutseda ja trikke teha ja seda kõigest 500 taala eest! Kui ma nüüd õigesti mäletan.
Ma hakkasin isegi naerma, mille peale ta küsis, et mis, kas tõesti ei taha? Ma ütlesin ausalt, et ei taha, aga kui ta viitsib muga veidi juttu ajada, siis teen talle kokteili välja. Plika ütles, et olgu. Ostsin siis endale ja talle ühe džinn tooniku. Plika neelas selle joonelt alla nagu oleks tal janu olnud. Paar sõna siiski viitsis veel juttu ajada enne kui ära läks.
Nime ma ei mäleta, aga oli 25-aastane. Üks laps. Ütles, et oskab inglise keelt ja kuidagi on ju vaja last kasvatada. Mis on ju iseenesest õige. Aga et kuhugi tööle ta küll ei viitsi minna. Ütles, et ega see praegune töö teda õnnelikuks ei tee, aga selle vastu ka midagi ei ole. A siis ta läks juba minema, ja me sõpradega läksime ka peagi edasi. A see edasi minemine jätkus nii, et palju ei puudunud, et me oleks öösel Nižni Novgorodi sõitnud. Õnneks enam ühtki rongi ei läinud. Jummala õnn. Õudne oleks pühapäeva hommikul ärgata kuskil 500 kiltsa kaugusel Moskvas kurat teab kus kohas. Toredate inimeste linn ikka see Moskva! Nali veel selles, et hommikul selgus, et me otsisime Nižni Novgorodi rongi üldse valest vaksalist...
Paarist uuest küsitlusest ka.
Levada Keskus küsis, kas inimesed on uhked selle üle, et nad elavad Venemaal. 88 prossa ütles, et jah. Veel aasta tagasi vastas nii 83 prossa. Next küsimus oli, et kas inimesed on uhked praeguse Venemaa üle? 63 prossa ütles, et jah. Aasta tagasi vastas jah vaid 47 prossa. Päris vägev hüpe.
Ajakiri New Times tellis Oktoobrirev puhul sellise küsitluse – kujutage ette, et Oktoobrirev toimub teie silme all, mis te siis teeksite? 27 prossa vastas, et toetaks aktiivselt bolševikke, 17 prossa vastas, et milleski teeks kindlasti bolševikega koostööd (ehk siis et 44 prossa oleksid olnud sisuliselt Lenini poolt), 13 prossa vastas, et üritaksid kuidagi selle aja üle elada, 12 prossa vastas, et oleks võidelnud bolševike vastu, 10 prossa vastas, et oleks välismaale sõitnud ja 9 prossa ei osanud vastata.
Väike pildike veel siia lõppu ühest tunnelikauplusest Moskvas.
4 kommentaari:
kahetuhandes aasta on 20. sajandis küll, kui täpne olla.
Lõbus elu jah seal Moskvas siis :)
kuule palju need kampsid seal maksavad ka?ma vaatsin et 7000 rbl midagi.?või palju tegelt on?
Ma nädalavahetusel Piiteris olles kuulsin, et vene tuttav, kes töötab reklaamibüroos, mis teeb tellimustöid valitusele (ja vastavalt saab osa ka pikast riigipirukast) korraldab kollektiivse valimaminemise. Kõik peavad hääletama teadagi kelle poolt. Kui ütlesin, et hääletamine on anonüümne ja et selleks on olemas kabiinid ütles ta, et parem on mitte riskida. Niikuinii teeksid kindlaks, kes kelle eest hääletanud on. Et ei maksa mängida oma elu ja töökohaga. Mu imestus oli piiritu.
Postita kommentaar