kolmapäev, november 28, 2007

Kes tunnevad ennast Venemaal idiootidena?

Venemaal tunnevad kõik normaalsed inimesed ennast idioodina, ütles mulle täna mu korteriomanik. Mul on ka vahest selline tunne.
Viimati oli mul kergelt idioodi tunne täna õhtul. Carnegie keskuses oli Ilfi ja Petrovi (Ostap Benderi loojad, kes juhuslikult ei tea) omaaegse Ameerika-reisikirja „Ühekorruseline Ameerika” uue ingliskeelse tõlke esitlus. Lisaks anti uuesti välja album Ilfi tehtud Ameerika-fotodest. Palju tuntud inimesi oli kohal, ka välisdiplomaate. Ametliku osa lõppedes teatas keskuse juht Rose, et kahjuks nad saavad välja jagada tunduvalt vähem fotoalbumeid, kui inimesi kohale tuli.
Ta ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui kõik need viisakad, pealtnäha viisakad, inimesed vajusid nagu vulkaanist puskuv laava tasuta raamatuid rabama. No ma ei usu, et telestaar Vladimir Pozneril pole raha, et seda albumit osta. Ometi oli ta üks esimesi, kes albumitele kallale tormas ning koguni kaks tükki endale rebis. Tuntud sõjandusanalüütik Pavel F. kasutas osavalt ära oma suure kogu massi eelist ning litsus nagu taraan endast väiksemate inimeste vahelt läbi. Pärast tasuta albumi saamist oli sama õnneliku näoga nagu Toots pärast Lati Patsi allatoomist.
See on täiesti imelik, millise metamorfoosi teevad Venemaal läbi isegi paljud kindlustatud inimesed, kui neile midagi tasuta pakutakse. No olgu, see pakutav asi peab vähemalt hea olema. Aga ikkagi pole see eriti džentelmenlik käitumine. Selle viimase peaaegu puudumine Moskva inimestes tekitabki vahest kõige rohkem tuska siin.
Samas - parem oligi, et need raamatusõbrad kõik ühes suunas tormasid. Veinilaua taga polnud sel ajal ju kedagi! Võrokesed on ikka targad, kui ütlevad, et tark ei torma. Koos ühe viisakuse säilitanud polkovnikuga (ikkagi ohvitser!) valisime rahulikult meelepärast veini.

Muide, sel üritusel oli kohal Ilja Ilfi tütar Aleksandra Ilf (siin fotol ka). Ta rääkis nii toredasti sellest erutusest, mis tema isa valdas, kui nad 1935. aastal Ameerikasse laevaga sõitsid. Ilf oli oma naisele Prantsusmaalt helistanud: „Me sõidame Ameerikasse! Mis meist saab??”
Taust selles, et 1930-ndate keskel, kui Roosvelt võimule tuli, saabus esimest korda veidikenegi parem suhtumine USA ja NSVL vahel pärast 1918. aastat. Ning Ilf ja Petrov olid üldse esimesed Pravda kirjasaatjad Ameerikas.
Vanad reisisid kaks kuud USAs, sõitsid idarannikult läände. Kokkuvõttes valmis raamat kaks aastat hiljem, mida USAs sündinud Pozner nimetas üheks paremaks Ameerikat kirjeldavaks raamatuks, mida ta on lugenud. Eesti keelde seda vist tõlgitud pole. Peaks hankima ja selle läbi lugema vene keeles. Ilf ja Petrov on ühed mu lemmikud.
Kusjuures see raamat „Ühekordne Ameerika” olevat sellepärast omapärane, et seal polevat mingit erilist Ameerika-kriitikat, mis Moskva ametnikke ja ka Pravda juhte olla koledalt vihastanud. Ega see raamat NSVL ajal eriti soositud olnud.
Ilfile ja Petrovile olla Ameerika igal juhul kõvasti mõjunud, sest tagasitulles kirjutasid nad Stalinile kirja, et mida nad arvavad Ameerika-vastasest ideoloogiast NSVLs.
Aga alguse juurde tagasi tulles. Korteriomanik ütles nii pärast seda, kui oli mulle 15 minutit kirjeldanud Vene maksusüsteemi eripärasid ja kuidas maksuametnikud leiavad alati viisi, kuidas inimesi kottida. Ta väitis, et kõige rohkem nööritakse just selliseid väikese äri tegijaid ja keskmikke. (Muidugi on erandeid, nt Jukos....) Omanik ise on maakler. Sain talt veel teada, et Moskva külje all, tegelikult isegi linna sees, asub rajoon, õigemini „asundus” nimega Jekaterinovka. See pidi superküla olema, sest seal asuvaid 3-4-kordseid maju üüritakse välja 30-40 000 dollari eest kuus!! Karm – üürid maja üle 400 000 krooni kuus. Nomaeitea...Tundub täiesti uskumatu.
Paar tänast linnafotot ka.


Moskvas on reklaampinna rentimise asmele odavam palgata inimesi, kes siis elava reklaamtulbana ringi käivad. Tavaliselt on neid eriti palju metroopeatustes. Aga sellist teenust – ujumiskursused täiskasvanutele – nägin ma esimest korda. Pilt tehtud Park Kultura jaama juures, mille lähedal asub kesklinna minu arust ainuke avalik ujula. Tšaika on nimi ning see on lahtine ujula, ka talvel.


Üks ägedamaid suuri skulptuure Moskva metroos. Seisab see Belorusskaja jaamas, kui lähed roheliselt liinilt üle ringliinile. Pange tähele, foto vasakus nurgas on taas üks magav moskvalane. Püstijalu magab, see on stiilne.

6 kommentaari:

Vali Dool ütles ...

See rüsin mis tasuta raamatute ümber tekkis kannab samuti endas I&P raamatute hõngu ning inimhinge mõistmist. Ma usun, et kui nad oleks ise seal olnud ja raamatuid oleks jagunud kõigile, siis nad oleks mõned eksemplarid ära peitnud, et saaks öelda et ei jätku, et inimeste iseloom saaks vabalt laiali rulluda.

Marek ütles ...

See pole ainult Venemaal nii, vaid järjest rohkem igal pool Lääne-Euroopas. Lugesin eile öösel Ayaan Hirsi Ali raamatut "Infidel". Judinad ajas peale, mida islami sees kasvanud naine asjast arvab ja mida usuvad naiivsed Lääne-Euroopa poliitikud...islamofashism on varsti domineerivaim jõud ja me keegi isegi ei märka seda.

Marek ütles ...

pidasin silmas siis väljendit, et "normaalne inimene tunneb end Venemaal idioodina".

Roland ütles ...

kui arvutist lugemine sobib, siis raamat internetis ka täitsa olemas
http://www.lib.ru/ILFPETROV/amerika.txt

s.Pets ütles ...

Pozner on üks kummaline kuju. Olen teist (TVs) jälginud juba pikemat aega...
Selge, et nõuka-ajal ei saanud kõigest rääkida. Jeltsini ajal sai, kuid ta ajas ikkagi n-ö ääri-veeri juttu, aga saatekülalised olid aeg-ajalt head/teravad. No nüüd on mehel lausa "saba jalge vahel" ja ma olen loobunud Vremena vaatamisest :((

Jaanus Piirsalu ütles ...

Aitäh Rolandile! Kõlbab arvutist lugeda küll!