Tagasi Moskvas - aga ikka veel ka Gruusiast, eriti Tbilissi mentidest

Nüüd ma olen ringiga Moskvas tagasi läbi Tallinna. Praegune mu tavaline elukorraldus näebki selline välja nagu viimase nädala jooksul. Öö vastu pühapäeva Tbilissis hotellis, öö vastu esmaspäeva Tbilissi-Riia lennukis, öö vastu teisipäeva Tallinna-kodus, öö vastu eilset ööbisin vanemate juures maal, öö vastu tänast rongis teel tagasi Moskvasse, öö vastu homset Moskva-kodus  nüüd olen mõne aja õnneks paigal.
Aga enne kui Gruusia juurde jõuan, mõni hea sõna Tallinna-Moskva rongist. Ma saan muidugi aru, et Go Rail (ja mu seal töötavad head sõbrad-tuttavad) kasutab julmalt ära seda, et Estonian Air lendab Moskva vahet ainult 3 korda nädalas ja seetõttu on neil üsna suured võimalused hoida piletit kallina ja kvaliteeti madalana. Ju see on normaalne äri.
Näiteks maksab SV-kupees (kahekohaline kupee, peaks nagu peenem värk olema) pilet 2300 krooni. Kui praegu osta lennukipilet nädala pärast toimuvale lennule Tallinna, siis saaks sama hinnaga! Oleks see SV-kupee siis midagi. Üks vagun on ära remondit, aga see millega eile sõitsin, oli vana versioon – ei stepslit, et saaks läpakat sinna ühendada, ei telekat (saabki raamatut lugeda, eksole), ei mingit muud mugavust.
Lisaks kolises eilne SV-vagun nagu kurivaim. Mu kupee oli viimane enne WC-d. Kui ma oleks tahtnud, siis ma oleks võinud teha statistikat, kui kaua soristab oma kust keskmine Tallinn-Moskva rongi sõitja, kõik oli nii hästi kuulda.
Võiks veel palju kirjutada, aga hea et sõidab vähemalt...

Tbilissiga läks jah õnnetult. Pidin sealt esmaspäeval isiklikel põhjustel ära lendama ja nagu selgus just siis kui hakkas juhtuma.... Siin fotol on viimane isiklik mälestus, kuidas öised miitingulised ennast keset Tbilissi peatänavat Rustavelit tehtud lõkke ääres sooejendasid.
Aga seda, et sealsed võmmid karmid on, võin omal nahal kinnitada. Mul oli nendega väike nagin ööl vastu esmaspäeva kui lennukile läksin. Eks ma tunnistan, et tegelt olin ma ise süüdi, aga käed käivad neil ikka väga kergelt.
Läksin nimelt mööda Rustavelit, millel ka meeleavaldus toimus. Pärast südaööd, liiklus oli minimaalne, läksin mööda sõidutee äärt. Seisavad kaks võmmi, üks ütleb midagi gruusia keeles, ei tee väljagi, siis ütleb vene keeles, et keri kõniteele. Ma olin vintis ka ja sellepärast ilmselt tiba julgem ja saatsin ta ühte heasse kohta venekeeles, et tee on ju tühi. Ja assapagan, kui siis tuli väga kiiresti tagantkätt mulle vastu vahtimist! Õnneks ei löönud väga tugevasti, aga huule lõi see ahv mul katki, verd ikka tuli normaalselt.
No ma ei usu, et oleks pidanud tingimata kohe lööma mu jutu peale. Ega ma muidugi viisakas võmmi vastu ei olnud, aga ikkagi. Eesti võmm oleks ka kindlasti sellise vastuse peale närvi läinud, aga ma ei usu, et tal oleks kohe rusikad rullis olnud. Ma ei usu isegi, et Moskva ment seda teinud oleks. Iseasi, et nad oleks ehk mu Moskvas jaoskonda viinud ja seal ühtteist õpetanud. Aga seal Tbilissis ma kobisin kohe suud kinni hoides kõnniteele ja võmm jättis mu kohe rahule. Ei tea, kas see on seal niimoodi tavaline?
Aga see on muidugi absoluutne üllatus, et seal asjad niimoodi läksid et eriüksused meeleavalduse lihtsalt jõuga laiali peksid ja gaasi andsid. No keegi eriti ei uskunud Tbilissis, et Miša julgeb jõudu kasutada.
Aga seda ma ütlen, et eestlane olla Gruusias on vägagi mõnus olla. Vähemalt alguses, mida kauem oled, seda väsinuma ja kurnatuna ennast tunned. Asi nägi välja isegi nii, et kui ma tegin intekaid meeleavaldajatega, siis kui ma ütlesin, et olen ajakirjanik eestis, siis mõned mehed võtsid mult kaenla alt kinni ja viisid mind joonelt restoarni, tellisid laua veini ja sööki täis ja läks lahti.
Lõpuks hakkas see nende külalislahkus mulle juba närvidele käima. Mehed, kurat, kaua võib! Iga asi on liialdustes karm. Aga jah, see grusiinide külalislahkus on midagi enneolematut.
Vähemalt õppisin nende põhilised toostid ära, teinekord on juba julgem minna. Üks soovitus ka – tõstke toost Gruusia jalgpallurite terviseks, eriti Tbilissi Dünamo 1981. aasta Euroopa karikavõidu terviseks, siis te võidate paugult kõigi Gruusia meeste südamed. A siis te muidugi ei jõua neid mälestusi ära kuulata, et mida keegi tegi ja kus oli siis, kui see võit tuli.
Korraks tagasi kolmapäevase politsei vägivalla juurde Tbilissis Gruusia parlamendi ees. Kuidagi seda õigustamata on rõve siin Moskvas vaadata, millise variselusega teleuudistes seda esitletakse. Mõnuga näidatakse kaadreid kus politsei nüpeldab nuiaga inimesi ja kommentaarid on sellised, et vaadake nüüd siis seda demokraatiat! Nagu Venemaal sellist asja ei ole. Ja ei olegi, kui teleuudiseid vaadata. Sest ega lihtne Venemaa elanik kuskil provintsis või Moskva äärelinnaski ei tea siiamaani, et OMON ajab samamoodi opositsiooni miitinguid laiali ka Moskvas, Piiteris või Nižni Novgorodis.