Lumises Komimaa pealinnas

26. november, kolmapaev
Komimaa pealinn Sõktõvkar võttis meid vastu korraliku lumevaibaga. Suusatamiseks täitsa piisav. Külma oli aga vaid 1-2 kraadi. Lumi olla maha tulnud alles päev varem. Aga esimene lumi oli tänavu Sõktõvkaris maha sadanud juba septembri lõpus. Niivõrd põhjapool asub see Komimaa.
Komimaa kõige kurikuulsam paik on muidugi Vorkuta, kus Stalini-ajal üle 5000 eestlase töölaagrites orjas ning paljud suridki seal. See Vorkuta asub põhjapolaarjoone taga juba ning sinna on Sõktõvkarist sama palju maad kui Moskvasse, kui isegi mitte tsipa rohkem. Komimaa on päris suur, võrreldav pindalalt Rootsiga. Vorkutas oli täna muide 20 kraadi külma. (Pärast kuulsin, et sel nädalal käisid Komimaal, ja ka Vorkutas, Peterburis resideeruvad välismaa konsulid ning nende seas ka Eesti peakonsul hea Kristen Lahtein. Nii et vähemalt kaks eestlast oli sel nädalal Komimaal.)
Lendasime jälle selle vastiku Tu-134ga, aga seekord ilma ekstsessideta. Kui jätta kõrvale, et vastikult kitsas oli, aga seda on selles hävitajast ümber ehitatud reisilennukis alati. Firma oli UTair. Moskvast Sõktõvkari on 1400 km ja lendu jätkus üheks tunniks ja 40 minutiks. Edasi-tagasi pilet maksis 10 500 rutsi ehk 4725 krooni.
Lennukis sain tuttavaks armeenlasest ärimehe Martiniga, kes juba 15 aastat müüb siin igasugu riide- ja kingakraami. Jerevanis pidi tal veel mitu äri olema. Küsisin, mis Sõktõvkaris huvitav on? Ta vastas, et muhvigi ja kõkutas naerda. Rääkisime pikalt malest, sest eile just võitis väike Armeenia (pindalalt Eestist väiksem) teist korda järjest meeste arvestuses maleolümpia. Lennujaam asub Sõktõvkaris otse keset linna sisuliselt. Lennujaamast kesklinna on 10 minutit sõita. Naltšik on teine linn, kus Venemaal on lennujaam otse linna keskel
Elama pandi kolmetärni hotelli Jugor (www.ugor.ru) , mis peaks olema linna parim või siis üks parimaid. Sissekirjutamisel põrkasin neljale soome ärimehele. Komimaal on tohutult metsa. Ilmselt nad selle huviga siin on.
Hotell on päris normaalne, ei ole millegi üle kurta esmapilgul. Isegi wifi on toas. 10 megabaidine kaart maksab 50 rutsi, 25-megane 100 rutsi ja 100-megane 300 rutsi (135 krooni). Isegi vihmavarju saab siit laenata 50 rutsi eest päevas. Toa hinda veel ei tea, sest konverentsi korraldajad maksavad selle kinni. Linna keskväljakule pidi siit olema 10-15 minutit kõndimist.
Sain teada lõpuks ka konverentsi nime... – „Ajakirjanduse eetika ja massimeedia roll rahvustevaheliste suhete kajastamisel ja moodustumisel“. Ajakirjanike eetika konverents, mis meile, ajakirjanikele, kinni makstakse.... Osad (mina nende hulgas) vähemalt esinevad konverentsil, mis veidi vähendab minu südametunnistuse (pean seda veel otsima muidugi) piinu.
Programmi järgi tuleb konverents üpris naljakas. Näiteks alustame homme peale tervituste ärakuulamist sellega, et valime redaktsioonikomisjoni konverentsist osavõtjate resolutsiooni vastuvõtmiseks. Millegipärast on päris mitu ettekannet pühendatud Ungarile, üks ettekanne räägib ungarlaste-slovakkide suhete kajastamisest Ungari ajakirjanduses ja teine mustlaste probleemide kajastamisest Ungari ajakirjanduses. Kaks ungari ajakirjanikku on igatahes kohal.
Aga homse päeva kroon minu jaoks kellegi D. Kondrašovi ettekanne „Eesti ajakirjandus – infosõja spetsnaz“. See Kondrašov esindab ajakirja „Baltiiski Mir“, mida minu teada annab välja Zarenkov.

27. ja 28. november, neljapaev-reede
Ütlen kohe ära, et Kondrašovi ettekanne jäi ära. Lihtsalt ajaga läksime nii umbe, et ta ei jõudnud esineda. Selle eest sain temaga tuttavaks. Dima on 37-aastane Tallinnas sündinud, aga 2003 sõitis ära Venemaale, Peterburi. Töötas pikalt Regnumis Kolerovi juures, ja jagab seetõttu hästi propaganda põhimõtteid. Praegu tegeleb seal erinevate bisnesitega ja muuhulgas siis peatoimetab ajakirja. Ei varjanud, et raha ajakirja väljaandmiseks annab Venemaa kaasmaalaste programm ja seda kannab neile üle Vene saatkond Tallinnas. Nemad peavad lihtsalt kindlustama võimalikult suure lugejaskonna. Kui tellijate arv langeks, siis võetakse neile raha ära, väitis ta. Huvitav oli temaga juttu rääkida. Ta ei olnud midagi väga verine Eesti võimude vastu, temaga võib asju arutada küll rahulikult. Väitis, et oma selles pidamata ettekandes oleks ta kriitika vahele nt kiitnud Eesti ajakirjandust selle eest, et Gruuia-Vene sõja ajal oldi üsna tasakaalukad, et üsna objektiivselt kajastati sõda.
Konverentsist. Kohal oli umbes paarkümmend ajakirjanikku, kõik soome-ugrid. Välismaad esindasimegi mina, Dima (kuigi ta tegelikult elab Piiteris) ja need kaks ungarlast.
Kõigepealt esines Komi president Torlopov. Komid on ainus soome-ugri rahvas Venemaal, kellel on oma rahvusest president. Tema mõtted: a) väga oluline on sihtprogramm komi keele arendamiseks, b) komi rahva kultuuri ja keele arendamine ei kahjusta kuidagi teiste rahvaste (loe: venelaste) huve, c) kirjutas äsja alla määrusele, et 2009 on komi keele aasta, d) komi keel ja vene keel on juriidiliselt võrdsed Komimaal ehk et mõlemal on riigikeele staatus (pärast üks konverentsi korraldajaid Liidia rääkis mulle, et põhimõtteliselt peab saama igal pool teenindatud komi keeles – kohtus, poes, pangas. Et nõudmisel peab poes komiga rääkima komi keeles.) f) „tahad mõista riiki, mõista tema rahvast“.
Siis esines Vene (ja Nõukogude) ajakirjanduse grand old man Genrihh Borovik (10 a tagasi traagiliselt hukkunud kuulsa Artjom Boroviki isa). Tema mõtted: 1) elame toTELEtarismi ajastul, 2) ajakirjandus on kujunenud Venemaal viimaseks instantsiks, kuhu inimesed hädas pöörduvad, sest õiguskaitseorganid on teadagi mis tasemel....eriti tapmiste puhul 3) Venemaal saavad ajakirjanikud väikest palka, aga kui võimsad vaenlased neil on 4) ajakirjanduses levinud Venes rahvuse rõhutamine kuritegude puhul, v.a. kunagi ei rõhutata kurjategija puhul vene rahvust. „See et inimene suhtub teise rahvusse kuidagi negatiivselt, see pole ju sünnipärane tunne, vaid kujundaud suhtumine“ 5) väga paljud Venemaa probleemid P-Kaukaasias said alguse Tšetšeenia esimesest sõjast 1994. aastal, Kaukaasias ei tohi sõdida, vaid tuleb kokku leppida 6) 1990-ndate algul P-Osseetia ja Inguššia konflikti ning Pridnestrovie rahvustevaheliste konfliktide puhul kasutati tema intisiatiivil praktikat, et moodustati ajakirjanike rühmad mõlema rahvuse esindajatest (nt kolm moldovlast ja 3 venelast), kes siis koos kogusid materjali ja kirjutasid lugusid. Vastatikku nad kontrollisid nii üksteist, et keegi ei kirjutaks valet. „Mitte et need ajakirjanikud oleksid olnud valetajad, vaid nad kõik ju kuulusid oma koopasse, oma rahvusse“. (ma pärast küsisin tal üle, et kuidas nad koos töötasid. Borovik vastas – kogusid koos füüsiliselt materjale, õhtul koos arutasid materjali üle ja kirjutasid loo kokku.)
Venemaa ajakirjanike liidu sekretär Gutiontov, ka väga tuntud ajakirjanik 80-ndatel ja 90-ndate algul: 1) millal meist keegi luges viimati suurtest Vene lehtedest tarka ja huvitavat olemuslugu Tšetšeenaist või üldse P-Kaukaasiast? 2) Rääkis loo, et veel hiljuti avastas Moskva haigla, kuhu toodi Nord-Osti tragöödia ohvreid, seinalt miilitsaülema korralduse „mitte lasta haigla territooriumile tšetšeeni välimusega inimesi“. Nelja aasta jooksul polnud seda keegi maha võtnud... 3) eri rahvastel on üksteise vastu ajaloo jooksul kogunenud nii palju küsimusi ja etteheiteid, et neid pole nagu eriti mõtet esitada üksteisel. Sest nii jäämegi küsima ja muuks aega ei jäägi. Ja et isegi arukas inimesed teevad niimoodi normaalse suhtlemise võimatuks 4) rääkis kuulsast hiljutisest loost, kus kõik Moskva lehed pasundasid (kollased esikülgedel), kuidas üks usbekk vägistas 15-aastase tüdruku. Samal päeval pandi Moskvas toime veel neli vägistamist, mida tegid venelased ja neist ei kirjutatud sõnagi...sest see polnud huvitav ega ei toetanud skeemi, et gasterbaiterid teevad Moskvas ainult kurja. 5) rääkis veidi ka Pronkssõduri teemast. Küsis, et miks oli nii, et Tallinnas on kaks „vene okupatsiooni“ monumenti – PS ja Russalka (!!), aga Russalka vastu pole eestlastel midagi? Väitis, et Vene propagandat vihastas kõige rohkem see, et eestlased ei saaginud PS tükkideks, ei hävitanud seda. Suure ja väikese vaidluses peab suur alati järgi andma, sest väikesel pole reeglina kuhugi taganeda. Sellega võidaks suur teiste silmis moraalset autoriteeti. Tsiteeris Ehrenburgi, et kassi natsionalism on alati hullem kui hiire natsionalism, kuigi radikaalne natsionalism on alati hull asi. 6) Moskva ajalehtede ajakirjanikud on praegu väga pinnapealsed ning kõige halvemini informeeritud sündmustest Vene regioonides, välismaast rääkimata. (siinkohal tegi üks Karjala ajakirjanik repliigi: „kogu paadi kõigutamine rahvussuhete küsimuses ja riikidevahelistes suhetes tuleb Moskva suurte lehtede ajakirjanikelt, kes kütavad kirgi üles)
Kohalik etnopolitoloog Šabajev: 1) mis vahet on tegelikult sovetski narodil ja rossiski narodil? Mõlemad on oma olemuselt samad nähtused. Kreml väga tahab et inimesed tunneksid end rossiski narodina, mitte komidena või udmurtidena. 2) oma rahvuse asja ajamist võidakse Venemaal väga kergesti käsitella, et sa oled keskuse vastu 3) Kui kaua kasutatakse ja toleeritakse venemaal väljendit: „Litso kavkazkava natsionalnosti“? see on oluline näitaja tegelike rahvussuhete kohta Venemaal. (hea näitaja oleks ka see kui nn naljasaadetest Vene teles kaoksid need naljad, kus tehakse järgi Kaukaasia-rahvaste aktsenti vene keeles, räägitakse väga alandavat teksti tihti kaukaaslaste suhtes ning saalitäis rahvast möirgab naerda.)
Gabor Nemeth Ungari Rahvusraadoist rääkis pika ja huvitava loo sündmustest, mis juhtusid alles paar nädalat tagasi. Ungari ja Slovakkia suhted pole teatavasti eriti head, sest Slovakkias elab umbes pool miljoni ungarlast, kes jäid sinna Austria-Ungari keisririigi lagunemist 90 a tagasi, vanasti kuulusid need alad Ungarile. Ungarlastega valdavalt asutatud Slovaki linnas pidi toimuma vutimäng kohaliku võistkonna (mis koosnes peamiselt ungarlastest) ja ühe teise Slovakkia linna mansa vahel. Ungarist sõitsid spetsiaalselt kohale vutifännid suurte provotseerivate plakatitega, et Slovakkia on Ungari osa. „Juhuslikult“ oli nendega kaasas terve armee Ungari ajakirjanikke. Fännid ei kakelnud ega midagi, lihtsalt provotseerisid oma plakatiga. Slovakkidest politseinike närvid ei pidanud vastu ja nad peksid need fännid julmalt läbi. Ungari ajakirjanikud kirjutasid loomulikult sellest mõnuga. Tagajärjel läksid Ungari ja Slovakkia valitsused nugadele, esitati üksteisele ultimaatumeid ning praegu klaarib suhteid EU. Hea näide, kuidas ajakirjandusega manipuleeriti ja kasutati provokatsiooni ühes osana. (Huvitav, kas Eesti lehtedes on sellest kirjutet? Ja mõelge nüüd selline provokatsioon Eestisse...) Ajakirjanikud ei tohi rahvustevahelisi suhteid keerulisemaks ajada
Riigiduuma saadik Medinski: 1) Moskvas on ehitustelt kinga saanud juba 50 000 gasterbaiterit, keda tema nimetas üldnimetusega „tadžikk“. Mida nad teevad? Vaevalt et kõik tagasi lähevad? 2) rääkis oma versiooni, kust tulnud kuulus fraas, et Venemaa on rahvaste vangla. Nimelt tahtnud tsaar Nikolai I 19. sajandil teha Venemaale veidi PR-i. Prantsumaal elas tollal üle Euroopa kuulus reisimees ja ajakirjanik de Augustin (ma ei ole kindel, kas ma tema nime nüüd õigesti kirjutasin... ei saa kuskilt kontrollida ka), oma ajal Larry King. Nikolai kutsus ta oma raha eest Venemaale ning lasi talle elu näidata. Prantslasele aga Venemaa eriti ei meeldinud ja ta kirjutas hoopis kriitilise raamatu, kus oli muuhulgas lause: „Kogu Venemaa on vangla, mille võtmed on imperaatori käes“. Hiljem Marx veidi muutis seda lauset ja lõpuks ütles Lenin: „Venemaa on rahvaste vangla“.
Ma olen varem ka kirjutanud, et trükiajakirjanduse kättesaadavus on Venemaa provintsides suur probleem. Nt Sõktõvkar on vaid 2 lennutunni kaugusel Moskvast, aga kõik suuremad Moskva lehed ilmuvad siin müügile päevase nihkega. Kohalike lehtede ajakirjanikud kaebasid pidevalt selle üle, et lehtede kojukanne on nii kallis, et see teeb ka lehetellimise väga kalliks ning inimesed maal ei jaksa lehti tellida. Ja nii vaatavadki rohkem telekat, mis oma uudistes näitab teadagi mida.
Neljap õhtul viidi meid ekskursioonile Sõktõvkari külje all olevasse Võlgorti asulasse käsitöö keskusesse. Huvitav detail sealt. Kui kohaliku adminni ülem meile ekskursiooni tegi, siis ühes kohas näitas ta meile puust nikerdatud malelauda koos nuppudega, valged olid karud ja mustad olid mingid tundmatud elukad, aga mitte karud igal juhul. „Meil on ju nüüd nii, et karud peavad alati võitma (valged alustavad ja võidavad...)!“ teatas ta muigega. Karu on teatavasti Jedinaja Rossija sümbol.
Hotellis on huvitav, et peale hommikusöögi kuulub hinna sisse ka õhtusöök. 500 rubla eest võis süüa tellida. Reede hommikul näidati hommikubuffee juurde erootilise sisuga filmi. Tuttav kommenteeris SMSis: Issand kui kift!
Kuna jäin veidi tõbiseks, siis pole seni linnapeal väga käia jõudnud.