Läti 90. juubel algas tumedas meeleolus, aga lõppes helgelt, kuigi kukkumisega

Lühidalt sellest, kuidas Läti riik Moskvas täna oma iseseisvuse 90. juubelit pidas. Vastuvõtt toimus Stanislavski ja Nemitovitš-Dantšenko-nimelises muusikateatris. Esinduslik koht nagu ka Novaja Opera, kus EW 90. juublit tähistas. Siin kõrval on siis Läti 90. juubli logo.
Erinevalt EW juubelist olid lätlased kontserdilavale pannud ka Vene lipu (lisaks oma riigilipule ning EU lipule) ning mängiti ka Vene hümni (lisaks Läti hümnile). EW juubelil küll Vene hümni ei mängitud. Tegelikult ei saa seda lätlastele muidugi ette heita, ütleme nii, et nad olid ülimalt viisakad asukohariigi suhtes.
Esines Gideo Krameri loodud kammerorkester Kremerata Baltica. Alguses olid kaks Läti heliloojate Kutaviciuse ja Maskatsi teost ning lõpetasid nad Šostakovitši kontserdiga klaverile, keelpilliorkestrile ja trompetile. Kaks esimest teost olid küll üsna tumedas toonis ja suht masendava tooniga. Nagu oleks matusele sattunud (võib olla leinas Läti suursaadik Teikmanis oma lahkumist? Tast pidi vist saama Läti VM-i uus kantsler, kui ma ei eksi...). Šostakovitši asi oli juba palju särtsakam ning õnneks orkester lisaloona esitas lõbusa „vabakava“, mille hulgas oli ka „Happy Birthday To You“ keelpillidel.
Võimsa etenduse andis Šostakovitši kontserdi solist, pianist Vestards Šimkus. Noor, 24-aastane, aga mängis nagu jumal. Elamus oli. Esimese rahvusvahelise festivali pani kinni juba 17-a, maailmas juba väga tuntud, elab enamuse ajast Hispaanias. Ainuüksi tema nägemise pärast maksis juubelile tulla! Tublid, lätlased, et Šimkuse esinema meelitasite!
Tuli välja, et Kremerata Baltica mänedžer on eestlane Indrek Sarap, kes ise mängib orkestris kontrabassi. Tema jutu järgi tuli välja, et aastas kokku seitse kuud on orkester üle maailma turneedel, aastas annab keskmiselt 80 kontserti. (Umbes samapalju mänge mängib põhihooajal NBA meeskond.)
Sain tuttavaks ühes USA Moskva saatkonna nõunikuga, kes töötas mitu aastat tagasi ka Tallinnas. Ja ta rääkis siiamaani väga head eesti keelt, isegi käänded olid õiged ja puha. Ta rääkis, et käib siiani aeg-ajalt Eestis tuttavatel külas. Leidsime isegi ühe ühise hea tuttava! Maailm pole just ülearu suur, tuli jälle välja.
Kohal oli ka Galina Sapožnikova, Eesti elamisloaga Vene kõmulehe Komsomolskaja Pravda ajakirjanik, kelle artiklid Eesti kohta – ütleme nii – just eriti ei meeldi Eesti saatkonnale ja Eesti võimudele. Ta pakkus kohe välja idee, et korraldaks mingeid ühised üritusi Eesti ajakirjanike (nüüd on meid ju Moskvas juba mitu – mina, Krister ERR-ile ja Anton Raadio 4 ja Vene AK-le) ja Eestist kirjutavate Vene ajakirjanike vahel. Ütlesin, et eks kutsugu. Inimestega on alati tore suhelda, isegi kui nad sinust teistmoodi arvavad.
Vastuvõtul juhtus üks kurioosne lugu ka, kahjuks kurva lõpuga. Üks Kremerata Baltica viiulimängija astus pärast kontserti vastuvõtul ise oma pika kleiti ääre peale ning kukkus nii õnnetult taldriku ja veiniklaasiga, et tuli arst kutsuda ning arvatavasti murdis ta endal roide ära...vaat siis, ka vastuvõtul peab ettevaatlik olema. Huvitav, kas see läheb tööõnnetusena kirja?

P.s. eilse sissekande juures üks video ei mängi millegipärast, aga sellest pole eriti lugu, sest see näitab enam-vähem sama asja, kui alumine video. Ainult selle vahega, et oli pikem ning näitas, kuidas kohtualuseid saali toodi.