Inguššiasse - tahan teada, kui olulist rolli mängib seal endiselt veritasu

Teen veel ühe väikse reisi. Lendan homme Nazrani, Inguššia pealinna. Veel kuu tagasi tundus, et seal läheb kodusõjas, aga Kreml vahetas seal presidendi välja (ma arvan küll, et osaliselt oli seal avalikkuse surve taga + see, et kardeti, et vabariigi president tapetakse lihtsalt veretasuks maha) ning veidi on rahulikumaks läinud. Tahan kirjutada sellest, et kuivõrd veritasu seal endiselt tugev on ning kuidas see mõjutab igapäevaelu ja –poliitikat. Selle taustal siis ka inimeste kadumisest, relvastatud võitlused miilitsa ja FSB vastu jne.
Sõidan Nazrani esimest korda. Erinevalt Tšetšeeniasse lähen üksi. Üks mu usaldusväärne tuttav Moskvas, endine sõjaväelane, viis mu kokku inimestega, keda ta väga usaldab ning nemad võtavadki mind seal vastu. Teatud põhjustel ei saa ma lähemalt sellest kirjutada, aga ma olen kindel, et ma tulen sealt probleemideta tagasi. Kaukaasia kombe kohaselt vastutavad vastuvõtjad minu eest hästi. Kuigi mis seal salata, tegemist on praegu Venemaal kõige seadusetuma paigaga (kui just kõrvale jätta taigad Siberis).
Või nagu mu üks sealse olukorraga kursis tuttav vuristas mulle ühe hingetõmbega, kui ma tema soovitusi palusin: a) seal on selline bardakk (korralagedus), et seda on võimatu sõnadega kirjeldada, b) omapäi sinna sõita ei tohi, sest seal on eluohtlik, c) seal on selline kriminaal, millist pole kusagil Venemaal, d) see on väga tõsine asi, kui sinna esimest korda sõita!
Aga ma luban, et ma olen ettevaatlik ja kuulan oma vastuvõtjate sõna.
Tagasisõidupilet on ostetud neljapäeva pärastlõunaks.
Pileti ostmine oli ka omapärane. Tavaliselt maksab edasi-tagasi lennukipilet vähem kui osta eraldi pilet sinna ja pärast eraldi pilet tagasi. Aga Nazrani maksavad kõik otsad fix-hinnaga, pole mingeit vahet, kas sa ostad korraga edasi-tagasi pileti või niisama.

Ajakiri New Times avaldas viimases numbris vahva graafiku sellest, kuidas on muutunud keskmise palga ja viinapudeli hinna suhe Venemaal alates 70-ndatest kuni tänaseni. Kui 1970-ndatel maksis viin nende andmetel 3 rubla ja 62 kopikat ja keskmine palk oli 125 rubla, siis sai järelikult palga aast 34 pudelit viina. 1980-ndate alguses sai keskmise palga aast 41 pudelit viina, 1990-ndate alguses 38 pudelit, 2000. aastal 69, 2007. aastal jub 202 pudelit ja tänavu saaks 189 pudelit. Elu on ikka kõvasti paremaks läinud võrreldes Brežnevi ajaga :)




Ajaleht Kommersant annab aeg-ajalt välja stiili-lisasid. Reklaamivad seal meie mõistes ikka väga-väga kalleid asju. Sel neljapäeval oli lehega kaasas stiili-lisa kelladest. Ja esikaanetüdrukuks oli Vene presidendi Medvedevi abikaasa. Ilmselt ta ikkagi spetsiaalselt ei poseerinud ajakirjale, vaid leht võttis tema foto, kus oli ilusti näha tema kellastatud käsi, mõnelt ürituselt. Ma ei tahaks ikkagi uskuda, et konkreetne kellatootja kasutab Svetlana Medvedevat oma reklaaminäona. Putini naist ei tuleks küll keegi mõttele selleks otstarbeks kasutada. Aga erinevalt DAMi abikaasast on VVP abikaasat tema riietuse ja stiilituse pärast ka päris palju kritiseeritud. Muidugi mitte päris avalikult....
Sellega seoses tuli meelde üks vahva seik, kui käisin eelmisel aastal vaatamas Moskva ajaloomuuseumis näitust Venemaa esimesed leedid. Seal olid ka fotod Ljudmilla Aleksandrovnast. Üks nooremate naiste seltskond hakkas omaette, aga küllaltki kõva häälega tema riideid, eriti kingi hoolega kritiseerima, ikka üsna karmilt panid. Nende taga seisis üks vanem naine, kes tegi neile märkuse, et kuidas nad võivad presidendi abikaasa kohta niimoodi öelda, et kas neil häbi ei ole jne... Noored naised ei olnud lambad, hakkasid vastu, et miks nad ei ei või ja kas Venemaal peab kartma kritiseerida presidendi naist jne. Kisa oli tükk aega, vanem naine läks lõpuks lihtsalt minema.