Tõsiselt leinab ja väga suure aupaklikkusega. Ma kahtlustan, et Urmas Ott oli esimene eestlane, kelle surma puhul avaldas kaastunnet Venemaa president. Siin on Dmitri Medvedevi kaastunde avaldus. (Muide, kaastundeavalduse tegi Medvedev ka siis, kui hiljuti suri tuntud Läti näitlejanna Via Artmane.)Urmas Oti surm oli täna üks peauudiseid ka kõikides Venemaa telekanalites.
NTV teatas Oti surmast õhtu esimese uudisena. Siin on link.
„Teletutvused on lõppenud. Meil on kurb uudis kõigile Nõukogude Liidu televaatajatele. Pärast rasket haigust suri Urmas Ott, kes lõi südamliku, otsekohase intervjuu žanri meie televisioonis,“ teatas NTV uudistediktor.
„Istub meeldiv noor inimene kamina ees ning meeldiva eesti aktsiendiga küsitleb külalisi inimesi kõigest,“ jätkas diktor. „Enne Oti epohhi olid Nõukogude teleekraanil kujutlematud küsimused lahutustest, viinast, ebaõnnestunud abieludest, rahalisest seisust, jumalast, kõigest mida arutatakse köögis ning ei kooskõlastata varakult. Just Otiga algas meie televisioonis avameelsete intervjuude epohh.“
Venemaa üks praegusemaid tuntumaid saatejuhte Vladimir Solovjov ütles, et Oti tugevus oli selles, et ta ei lugenud kunagi küsimusi paberilt maha.
„Me nägime esimest korda intervjueerijas inimest, kes suutis inimliku välja tuua ka oma intervjueeritavas,“ meenutas Aleksandr Politkovski, tuntud ajakirjaniku Anna Politkovskaja lesk, kes 1980-ndate lõpus töötas väga populaarse KTV saate „Pilk“ (Vzglajd) juures.
Lõik Oti surmast oli üle nelja minuti pikk. Reporter rääkis muuhulgas: „Tema eesti aktsent, mis muutus ka iroonia märklauaks, tekitas millegi lääneliku tunde televaatajates. Tema käitumine jättis samuti lääneliku mulje. Tema küsimused näitasid, et saab küll küsida inimelikke küsimusi ning ei pea teleekraanilt kiitma ainult deržaavat ja sotsialismi.“
Sama pikad ja südamlikud lõigud tegi ka Rossija-kanali uudisteprogramm Vesti (siin on link nende uudise tekstile) ja Esimese Kanali õhtused uudised. Oti mäletsasid Roman Štšedrin, Raimonds Pauls, Tatjana Tarassova ja Laima Vaikule.
Loodan väga, et Aktuaalne Kaamera ei jää õhtul tasemelt Vene kanalitele alla. See oleks piinlik.
Ise rääkisin Vladimir Maltšanoviga, kes sai Nõukogude Kesktelevisioonis staariks samal ajal Otiga 1980-ndate lõpus. Ta juhtis väga poppi saadet „Enne ja pärast keskööd“. Hiljem töötasid nad koos telekanalis REN-TV.Panen tema meenutused siia otsese kõnena. Urmas Oti mälestuseks.
„See on väga, väga suur kurbus, sest ta oli väga südamlik inimene ja hea kolleeg.
Urmas sattus telesse väga õigel ajal. Me alles hakkasime uutmoodi elama, olid esimesed sõõmud vabadust. Siis ilmus tema avameelsete küsimustega.
Sel ajal oli väga väike ring inimesi, neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes lõid siis epohi Nõukogude teles, ja Urmas oli üks nendest. (Loeb üles: Vzglajd, Nevzorovi 600 sekunit, 5 ring, Enne ja pärast keskööd ning Oti Teletutvused). Tollane televisioon oli kahtlamata kõige huvitavam Euroopas, sest kusagil ei toimunud nii põnevaid sündmusi.
Ta oli suhteliselt kinnine inimene, ta ei armastanud avaneda, rääkida oma probleemidest, oma elust. Me rääkisime nt palju muusikast, ta teadis klassikalisest muusikast tõepoolest väga palju, aga mina olen heliloojate perest.
Kui ma juba Ren-TVs töötasin, siis ta alati kui oli Moskvas, astus minu kabinetist läbi ja me jõime natuke konjakit.
Käisin tal Tallinnas palju külas. 90-ndate lõpus käisin Otil koos tütrega külas. See oli väga liigutav, ta tuli mind isegi Balti jaama saatma, tõi mingit väga head vorsti mulle kaasa.
Talle oli tema „mina“ kõige tähtsam, ta väga arvestas oma „minaga“, ja see tegi ta veel huvitavamaks – kui iseseisev, ise mõtlev ajakirjanik. Teda ei huvitanud, mida rääkis talle võim – vahet polnud ka Nõukogude või Eesti oma.
Väga kahju, et Venemaal tuli selline inimene meelde alles nüüd, kui ta suri. Mulle helistasid täna viis Vene kanalit, et ma räägiksid Urmasest. Mul oli kohe ebameeldiv sellest, et enne seda aastaid ei huvitanud ta kedagi. See on väga kurb.
Ta oli üks esimesi, kes kandis teles kikilipsu. (Urmas kandis valget.) Esimene oli Svetoslav Belza.
Tema populaarsus oli kolossalne. Inimesed tundsid teda Moskvas tänaval ära, tahtsid teda lausa katsuda, rahvas oli siis ju lihtne. Teda ei lastud vabalt mööda tänavat kõndida. Talle see ei meeldinud ja ta ei liikunud eriti tänaval.“
Kaastunne kõigile Urmas Oti lähedastele ja sõpradele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar