Kolm värvikat episoodi Moskva ylikooli värske lektorandi elust

Jagan teiega Moskva ylikooli loenguid pidama tulnud Eve esimesi muljeid Moskvast. Evele juba meeldib Moskvas :) (Ja uuesti palve – kui keegi tahab siin blogis samuti jagada oma muljeid Moskvast, Venemaat siis võib lahkesti saata. Samuti võib saata igasugu infot, mis puudutab eestlasi ja eestlust Venemaal.)

Esimene episood (12.sept. 2008):
Ja olengi Moskvas. Kui oma kallist salong-vagunist, mis koosnes nõukaaegsete neljakohaliste kupeede asemel kahekohalistest soputatud patjade ja kergete tekkidega varustatud kupeedest ning eesti keelt B2 tasemel valdavatest üliviisakatest vagunisaatjatest (ehkki rongi virtuaalne tutvustus lubas sametdiivanit ja tammepuust lauda kupeede vahele paigutatud puhkenurgas) välja astusin, kallas vihma kui oavarrest. Need olid Moskva õnnepisarad, millega linn oma kauaoodatud külalise üle valas. Mina olin tänulik ja õnnelik oma päralejõudmise üle ja rind paisus suurt missiooni kandes nõnda, et vaevu ülikooli filoloogiateaduskonna õppekorpuse auditooriumisse ära mahtusin, sest selle keskmiseks suuruseks on 5 sammu sissepoole ja 3 sammu väljapoole. Otsisin kontakti arvuti tarvis, kuid seinas haigutas vaid õõnsus, millest ripnesid äranäritud juhtmed. Pruuni värvi tahvlisse oli kriit ammugi augud uuristanud ja sissetallatud rada põrandalaudadel meenutas sajanditagust ajalugu. Ah et siin ma siis tööle hakkangi! See maailm ja inimese arenguvõimalused karjuvad tehnika viimase sõna järele. Meil on see olemas. Seda kõike peab nägema, et mõista ja osata hinnata meile loodud hüvesid. Ometigi olen eriliselt põnevil, sest Tartu Ülikool on Moskvas kõva sõna ja seda tuleb veelgi kõvemaks ja kuuldavamaks muuta. Issand, kui vaid suudaks!

Teine episood (21. sept. 2008):
Kui ma 15. septembril ülikooli väga imposantse peahoone valve kontrollpunkti sisenesin, lösutas seal kitsukese laua peal 150-kilone nooremapoolne postimiilits, puupaku jämedused kintsud harali ja vormimüts kuklas, ükskõikne pilk sisenejate propuskile suunatud. Valvsaks muutus ta aga siis, kui minusugune ilma propuskita proua peahoonesse sisenemiseks luba küsis. Mitte et ta oleks end laualt püsti ajanud, vaid liikumatult edasi lösutades mõõtis kullipilgul mind ja mu sätendavaid pärlsaapaid ning küsis: vam tševo? Mina: v inostrannöi odtel. Tema: otkuda? Mina: iz Estonii. Tema: tam spokoino? Mina: spokoino. Tema: nu, estonotška, smotrite!. Idite. Ja seejärel vallandus soovimatu sibulahaisune röhatis, mis tahtis hinge matta. Jumal, milline kombetus! Rahu säilitades, suundusin peahoonesse. Fuajee neelas iga siseneja nagu kärbse, nõnda mõõtmatu oli avarus siseneja pea kohal ja ta ümber. Hetkeks kaotasin taju. Hajali mõtteis suutsin üles leida lifti. Sõitsin üheksandale korrusele. Nüüd sattusin sõna otseses mõttes punasele vaibale. Tundsin aupaklikkust ja erilist fluidumit, kuni selle üsast ilmus päikeseliselt sillerdava kuldhambaga grusiin, nimetas end laua korrapidajaks (lauda nägin alles lahkudes) ja suunas mind otsejoones vajalikku osakonda. Seal askeldasid kaunid ja hoolitsetud ametnikest naisterahvad. Jäin mulle näidatud ukse taha istuma. Poole tunni möödudes paotati uks ja suunati mind järgmise ukse taha. Umbes tunni aja pärast tundis juhuslikult mööduv ametnik minu vastu huvi, öeldes, et tuleb minna hoopis kolmanda ukse taha. See oli sootuks suletud, ehkki vastuvõtuaeg uksel viitas tööajale. Ootasin veel tunnikese, kuni saabus ei tea kust noorem naine ja palus mul siseneda. Võttis mind viisakalt vastu, tegi passist koopia, poetas mulle kviitungi 400 rublale ja palus 27. okt. tulla viisat pikendama. Oligi kõik, 3 minutit toimetamist oli minu päeva ametlik sisu. Kui lahkuma hakkasin, ilmus äkki mu kõrvale toosama kuldse esihambaga grusiin, kes saanud teada, et olen Eestist, kukkus mulle pajatama oma lugu aegadest, mil oli teeninud Tallinnas. Ühtki nime, kellest mulle rääkida tahtis, meenutada ei suutnud. Seejärel pani oma karvase käe minu õlale ja lausus: ah, kak ja Estoniju ljublju; prihodite, devuška, objazatel`no prihodite, možet i ostanetes`, samas piilus kahemõtteliselt ja kavalalt minu poole. Õnneks väljus liftist väga soliidsetest härrasmeestest koosnev välisdelegatsioon. Pugesin nende vahelt ruttu lifti, et tüütust vestluskaaslasest vabaneda. Õues ahmisin täiel rinnal värsket õhku ja imetlesin tõelist arhitektuuri imet. Moskva on suur ja võimas.

Kolmas episood (29. sept. 2008):
Moskva on silmatorkavalt elujõuline ja värvikirev, mida kinnitab ka järjekordne episood, mille teile nüüd pajatan.
Mõõtmatud kilomeetrid vahemaal kodu-ülikool, ülikool-kodu olid minu saabaste kontsaplekke sedavõrd kulutanud, et tuli ette võtta tee jalatsiparandusse. Mõeldud-tehtud.

Ühiselamu lahke administraator viis mind lausa kättpidi linnaosa parimasse salongi, mis asus üsna kodu lähedal ühe viiekorruselise maja trepikojas. Päevi näinud elumaja seinal rippus konarlikus käekirjas suurte punaste tähtedega maalitud silt: Remont obuvi, otlitšnoje katšestvo. Trepikotta sissekäik kulges mööda kitsast ja tugevasti lehkavat vaipa. Vaevu sain teha kaks sammu, kui pidin seinalt tuge otsima, sest näiliselt sirge vaiba all oli ilmatu sügav auk, millesse ma kõige vaibaga vajusin. Hetkeks oli tunne, et kohe maandun kuskil keldris, kuid õnneks jäin või sain pidama. Jalg sai kergelt traumeeritud. Ilmselt olid elanikud targemad ja kõndisid augu kõrvalt. Vedasin end teisele korrusele, avasin nn salongi ukse ja astusin ettevaatlikult suurde pooltühja ruumi. Tugev naha- ja liimilõhn andis märku, et olen õiges kohas. Pilk peatus laual, millel vedelesid üks lääpas ja ammugi moest läinud naistesaabas, üks kõvasti ärakantud meeste king ja tugevasti kulunud sandaal. Arvasin endamisi, et küllap need käimad klientide omad on, aga miks just laua peal, iseäranis olukorras, kus koti toetamiseks laual enam ruumi ei jätku. Lükkasin teisi omavoliliselt veidi kaugemale, mille peale süsimusta juuksekrunniga punapea käratas: Ženštšina, ne trogaite, eto obraztsõ (eesti k. näidised). Vahtisin talle juhmi näoga otsa ja küsisin: obraztsõ tševo? Selle peale vastas ta rõhutatult: naših modelei. Mu jumal, meil ei leia selliseid isegi enam prügimäelt mitte. Seejärel küsisin veidi ärritunult, et kui kiiresti saan saabaste kontsaplekid vahetatud, mis see maksab ja milliseid materjale nad kasutavad. Nüüd pakkus ta mulle võimalust need kohe kiirtööna ära vahetada. Ütlesin, et mul pole teisi jalatseid kaasas, mille peale ta ulatas mulle vana ajalehe. Sellele vöis jalgu toetada. Mis mul üle jäi! Olin rahul, et saapad kohe kätte saan. Istusin nahast tugitooli, mille istepadjal polnud nahast enam jälgegi. Vaid allesjäänud naharibad seljatoel meenutasid seda. 15 minuti pärast tõi kingsepp mulle saapad ja ennäe imet, kvaliteet missugune, naelad kontsaplekil oleksid võinud olemata olla, muidu polnud vigagi. Võtsin maast ajalehe ja tahtsin prügikasti visata. Nüüd käskis suur ja võimukas punapea selle mul lauale tagasi panna, öeldes, et kui tuleb järgmine klient, mis ta talle siis jalge alla annab. Ja kohe oli ka järgmine klient kohal. Mul oli savi. Püüdsin silme eest läbi lasta portreede galerii, kelle jalad seda ajalehte puudutanud võisid olla. Järgmisel korral ma kotti kohe kindlapeale lauale ei toeta.
Siis käisin ära ka juuksuris, mis asus elumaja juurde ehitatud väikses sinises putkas. Juuksepesu ja föönitamise eest tuli välja käia 370 rubla. Kõrvalmajas oleks sama teenuse saanud 1200 rubla eest. Salongi interjöör meenutas meie Elite kliinikut, millest väljudes sain otsaette muhu, sest ei saanud arugi, et ava, millest läbi tahtsin astuda, oli tegelikult klaas. Taipasin, et pean oma + 2,5 prillid pluss kolme või nelja vastu vahetama. Vaat nõnda palju siis kontrastidest ja teenindusest, mis on konfliktis ajaga.