„Ma ju ütlesin, kutsikas, et me täna ei tööta!!“

Täna hommikul tekitasid Moskva ametnikud mulle jälle hea tuju. Läksin koos korteriomanikuga kodulähedasse migratsioonisluužbasse end sisseregistreerima. Oleks võinud ka postkontoris teha, aga mul oli väike probleem, sestap läksime kohale. Asi selles, et ma tulin Moskva Valgevenest, Minskist. Venel ja Valgevenel on aga ühine migratsioonikaart (üks kohustuslik talong, mis sulle piiriületamisel antakse ning mille pead riigist lahkudes tagasi andma).
Valgevenes kästi mul sinna kaardile kirjutada riigist lahkumistähtajaks Valgevene viisa kehtivuse aja lõpp (15. okt) ning Valgevene viisa andmed. Vene-Valgevene piiril seda keegi mult ära ei võtnud ning uut migrakaarti keegi ei andnud. Nüüd ma justkui pean Venest lahkuma 15. oktoobril, mis minu plaanidega ei sobi. Vot seda probleemi läksingi migratsiooniametisse lahendama. Lisaks on mul passis küll tempel, et ma olen Valgevenest lahkunud, aga pole mingit templit Venemaale sisenemise kohta! Nüüd ma siis nuputan, kas Venemaalt lahkudes piirivalvur hakkab mult uurima, kuidas ma riiki sain või mitte. Ilmselt tuleb Minsk-Moskva lennukipiletit kaasas tassida.
Ühesõnaga jõudsime siis korteriomanikuga migratsiooniametisse, läksime tuttavasse kabinetti ning ma küsisin, et kas ma saaksin registreerimise blanketti. Tuba oli ametnikke täis, lösutasid toolidel. Kõik sellised noored, tursked mehed, nagu alati seal. Vastuseks öeldi, et ei saa, sest neil pole täna vastuvõttu. Küsisin, et kuidas ei ole, kolmapäeviti on alati olnud. „A vot tak!“ (aga vot nii!) vastati. Astusin siis kabinetist välja, aga minu taga seisis üks noor paks kutt, täidetud registreerimisblankett käes, kes hüüdis õrnal häälel, et äkki ikka võtate blanketi vastu.
Reaktsioon oli isegi mulle üllatav. Üks ametnikest röögatas täiesti vahkvihase häälega: „Ma ju ütlesin, kutsikas, et me täna ei tööta!!“ ning lõi jalaga ukse müraki kinni mu selja taga, hea et jõudsin just enne koridori astuda. Uksel oligi silt – „kolmapäeviti vastuvõttu pole“.
Mittetark on see, kes Venes selliseid asju südamesse võtab. Mõelge parem oma pruudi, lõppenud puhkuse või mõne toreda sõbra peale, et tuju heaks läheks ning naeratus näkku tuleks, minge koju ning tulge järgmine päev jälle. Tegime korteriomanikuga nägusid ja ütlesime, et näeme siis homme jälle siin.