esmaspäev, oktoober 06, 2008

Koltšak astub Vene kinos Tšapajevi asemele


Moskvas ja Tallinnas esilinastub sel neljapäeval ühel ajal venelaste uus blockbuster „Admiral“. Admiral Aleksandr Koltšaki saatusest (laiemalt Venemaa saatusest 90 aastat tagasi) ja armastusest jutustav film on pühendatud Vene kino sajandale aastapäeval.
Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak, nentis üks Moskva kriitik selle filmi puhul. Käisin seda nädalavahetusel pressilinastusel Moskvas vaatamas.

Filmi tehti ligi neli aastat ning maksma läks 16 miljonit dollari. Välja tuli päris heade lahingustseenidega, eriti äge on merelahing 1916. aastal Läänemerel, ning armastulooga heroiline lugu.
Armastusloo headus on muidugi iga vaataja enda silmades. „Admiralis“ on see lugu lihtne, ilus ja traagiline. Ütleks isegi, et üllas ja musketärlik. Mul isiklikult on selliste armastulugude vastu alati nõrkus olnud. Kes minu nõrkust jagavad, neile peaks film meeldima.

See on lugu sellest, kuidas Vene tsaari laevastiku üks kõige võimekamaid admirale Aleksandr Koltšak armub ühe oma alluva ohvitseri nooresse naisesse Anna Timirjovasse. Koltšak on siis 41-aastane, tal on abikaasa ja poeg. Naine, kellesse ta armub, on 22-aastane.
Seda armastuslugu võib võtta kui jutustust kunagistest ideaalidest. Peaaegu kuni traagilise lõpuni pöörduvad nad üksteise poole, kuigi on kõrvuni armunud, isanimepidi: „Anna Vassiljevna“ ja „Aleksandr Vassilijevitš“. See rõhutatud lugupidamine üksteise vastu annab filmi lõpule veel erilise mõõtme.
Tegemist on tõestisündinud looga, mis päriselus oli veel traagilisem kui filmis. Punaste vastu võideldes peaaegu kogu Siberi 1919. aastal enda võimu alla saanud Koltšaki tapsid punased töölised 1920. aastal Irkutskis pärast tšehhide reetmist. Tema armastatu Anna veetis pärast seda vanglates, laagrites ja asumistel 30 aastat ja suri 1975. aastal. Kuni elu lõpuni kirjutas ta oma armastatud mehele luuletusi.
„Kui ma olen veel elus,/saatuse kiuste/ siis ainult kui sinu armastus/ ja mälestus sinust,“ kirjutas ta veel 50 aastat pärast Koltšaki hukkamist ning viis aatat enne oma surma.

See ilus armatuslugu areneb Venemaa revolutsioonide ja kodusõja taustal. Film näitab päris võikalt, milliseid julmusi see segane aega Venemaal kaasa tõi. Mõned stseenid ei ole päris nõrganärvilistele.
Filmi teeb vähemalt Venemaal kindlasti kassamagnetiks ka vägev näitlejate koosseis. Peaosalisi mängivad Venemaa praeguse aja üheks parimaks teatrinäitlejaks peetav Konstantin Habenski (kõige ülemine foto) ja Jelizaveta Bojarskaja (Mihhail Bojarski tütar, järgmine foto), kes mängisid koos peaosi ka möödunud aastavahetusel Venemaa kõigi aegade rahaliselt edukaimaks filmiks tõusnud komöödias „Saatuse iroonia ehk hüva leili II“.
Ka produtsendid on neil kahel filmil samad, nagu ka see, et film valmis taas Venemaa suurima riikliku, paljuski propagandistliku telekanali Pervõi Kanal märgi all.

Veel mängivad filmis Eestis seriaali Brigaad kaudu hästi tuntud Sergei Bezrukov (kindral Kappeli rollis, kolmas foto), Fjodor Bondartšuk (mängib oma isa) ning seriaalis Meister ja Margarita Margaritat mänginud Anna Kovaltšuk (Koltšaki esimene abikaasa, kõrvalolev foto)




Veel filmindusest. Panen nüüd üles ka lingi NTV saatest "Вербовка по-эстонски", millest ma laupäeval kirjutasin. See film on üleval paljudel saitidel, aga ma valisin meelega selle saidi. Vaadake, päris omapärane sait...

Mõned aktuaalsed fotod ka Moskvast.

Sadovajalt, Malaja Bronnaja nurgalt leidsin alkoholipoe, mis reklaamib suurelt, et kolmapäevast reedeni toimub seal Eesti likööride degustatsioon! Kes tahab minna? Enne vastake küsimusele, mitut Eesti likööri te veel teate peale Vana Tallinna ja kas te joote seda hea meelega?

Venemaal, nagu kogu maailmas on kehvad ajad. Novaja Arbatil nurgalt leidsin juba selliseid valuutavahetajaid. Finantskriis kõigutab uppumatut Venemaad, tulevast maailma uut finantskeskust (seda on lubanud VVP ja DAM). RTS-indeks langes täna ligi 20 protsenti ja juba alla 900 punkti. Aga oli aegu ilusaid – kui DAM ametisse astus, oli indeks üle 2200 ja eksperdid ennustasid, et aasta lõpuks tõuseb see 3000. Nutune on seis tõepoolest muidugi kogu maailmas, see pole ainult Venemaa mure. Tobe oleks kahjurõõmu tunda, et Venemaa majandusel sitasti läheb.

Samas kõrval oli aga tõestus selle kohta, et raamatuhuvi on Venemaal endiselt suur. Vanade raamatute müüja ümber käib aktiivne kauplemine.

Minu kodu lähedal asub üks hea usbeki restoran. Neid usbeki restosid on Moskvas üldse palju, hää köök. Sissevaade kööki. Koka taga paistab ehtne ahi, kus lavašši küpsetatakse.

3 kommentaari:

kprl ütles ...

Aga palun!

Vana Tallinn
Agnes
Gabriel
Pirita ürdiliköör
Vana Tallinn kooreliköör
Kiiu torn
Kännu Kukk

Vaarikamusid ja muu sähense kraami jätsin praegu loetelust välja. Ja joomine ning selle sagedus on muidugi ka omaette küsimus... :)

Kuid Vene majanduse allakäigu üle on põhjust rõõmu (mitte kahjurõõmu) tunda puhtpraktilistel motiividel: mida väiksemad tulud, seda vähem raha relvajõudude moderniseerimiseks ning uuteks relvastushangeteks; seda vähem raha poliitilise ressurssi ja majandusliku infrastruktuuri ülesostmiseks Euroopas ning mujal; seda vähema raha kaasmaalaste toetamiseks, erioperatsioonideks ja propagandaks.

Ning last but not least - see õõnestab russia is back and rising kuvandit nii piiri taga kui sees elavate vene inimeste seas.

Mina Venemaale kaasa ei tunne ja tema hea käekäigu pärast ei muretse, mina muresten omaenese riigi heaolu pärast. Ja sellele viimasele on Moskva selge oht.

Katri ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Katri ütles ...

Oli see vast film...