pühapäev, oktoober 12, 2008

Restoranidest, sünnipäevadest, Medvedevi mõttetangist ning Putinist ja tiigrikutsikast

Kuna on olnud kõvasti tegemist ja pole jõudnud vahepeal kirjutada, siis teen seda täna pikemalt. (Üleval on lihtsalt üks tänavapildike Moskva kesklinnast.)
Eile võttis mu hea tuttav mind kaasa oma sõbranna sünnipäevale. Sõbranna, üle 40, on näitleja ja tema prantslasest mees ajab Moskvas äri. Elavad nad üsna hästi Moskva mõõdupuude järgi. Ma olin Moskvas vist esimest korda külas nii rikastel inimestel. Miljardärid nad küll polnud, aga miljonärid ehk küll. Viimaseid pidi Moskvas elama üle 100 000. Miljardäride arv aga tõusis 2007. aastal 71-le, aasta varem oli neid ülirikkaid kõigest 53.
Korter asus neil kesklinnas Uue Arbatil lähedal Nikitski bulvaril. (See pole muidugi nii kallis kant kui Ostoženka tänav Jumalaema kiriku juures, kus keskmine ruutmeetri hind on juba üle 40 000 dollari! Ostoženka tänavat loetakse ruutmeetri hinna poolest maailma kuue kallima tänava hulka.) Korter oli neil ümber tehtud vanast kommunalkast, läbi kahe korruse, sest pööningu olid nad ka välja ehitanud. Üle 200 ruutmeetri! Umbes 13-aastasel tütrel oli suure korteri sees veel omaette korter. Väga kihtvi kujundusega, neil oli raha vähemalt asja ette läinud. Üks suur täispuidust raamaturiiul oli tellitud näiteks Eestist disaineritelt.
Väga lõbus oli, kallist Mummi šampust voolas ojadena + kõike muud. Värskeid austreid (kust need küll toodi?) oli ämbritega, pottide viisi oli foie gras´d. Viieliikmeline jazzbänd oli kutsutud. Külalisi oli kuskil 40-50 inimest, teise seas Prantsuse suursaadik. Kunstiinimesi oli palju. Räägiti, et kriisi tõttu on palju filmiprojekte peatatud, üks skulptor kaebas, et üks väga rikas ärimees oli tal ühe suure tellimuse tühistanud jne. Muret kui palju.
See prantslasest ärimees oli tegelikult poolenisti vene verd. Tema ema oli Pariisi emigreerunud venelanna. Isa oli prantslane, aga ta on eluaeg osanud vene keelt. Pärast Liidu lagunemist tuli siia äri ajama. Sellised nö valgkaartlaste järeltulijaid on siin elavate prantslaste seas üksjagu. Huvitav, et nende vene emigrantide järeltulijad korraldavad oma lastele Prantsumaal siiamaani spetsiaalseid laagreid,kus siis õpitakse muuhulgas ka vene keelt. Vitjaz on nende laagrite nimi. (Vitjaz oli muide Krusenstreni laeva nimi, millega ta ümber maailma purjetas.)

Tahan veel jagada ka ägedat söögielamust, mille sain Tverskaja bulvaril Arkadi Novikovi (Moskva vist kõige tuntum restopidaja) ida köögi restos Nedalnõi Vostok. Tegemist on suhteliselt kalli restoraniga, kolm-neli tuhat krooni läheb lõdvalt nina peale, kui normaalselt õhtustada. Ma käisin lõuna ajal. Siis pakuti seal business-lunchi 1150 rubla eest (tavaline on moskva kesklinnas 200-250 rubla) + erilist menüüd Moskvas toimuva gastronoominädala puhul, mis maksis 2000 rutsi (880 krooni). Võtsin viimase. See oli super! Ma olin ennegi kuulnud, et sealon hea köök, aga nüüd võin omast kogemusest seda väga kiita ja soovitada.
Hakatuseks toodi aurutet sterletit (tsaaride üks lemmikkalu) koos loomakeele ning köögiviljadega. Sterlet viis keele alla. Seejärel pakuti borši kamtšatka krabiga. Üks parimaid borše, mis ma olen Moskvas saanud, vist oli isegi parem kui Puškinis. Siis tuli paprikas tehtud riis kamtšatka krabiga ning lõpuks oli hää torditükk. Kamtšatka krabist sai isu päris täis.

Lisaks hüvale köögile on Nedalnõi Vostok ka kujundet väga kihvtilt. Sušisid jms tehakse restorani keskel avatud köögis. Minu arust oli parim idee see, kuidas nad olid katnud ühe seina. Disainer võttis lihtsalt tühjad 3-liitrised purgid, täitis need eri värvi vedelikega ning ladus seinale riiulitele riita. Tulemus on minu arust päris efektne.



Kui söögile-joogile läks jutt, siis ma Moskva kesklinna poodides on müügil Eestis tehtud juust. Juust on juba tegelikult aasta algusest vähemalt müügis, ma olen unustanud kirjutada. Müüakse seda sommide Valio kaubamärgi all, aga pakendi tagaküljel on eestikeelne tekst. Ilmselt on juust tehtud Võru Juustus, mille Valio on ära ostnud.





Reedel käisin sellises think-tank´is nagu Kaasaegse Arengu Insituut. See on selline mitteametlik Medvedevi ajukeskus. Kohtusin selle juhi Igor Jürgensiga. Tegin intervjuud Vene majandusest. Kahjuks oli tal väga vähe aega, vähem kui ta algul lubas. Väga meeldiv inimene. Jürgensil on veresidemed Eestiga. Ta rääkis, et tema vanaisa oli eestlane, elas kuskil tollase Revali lähedal. Ning et ta lahkus Tallinnast 1910 või 1912 ja astus ametisse Nobeli finantsdirektorina naftaotsingute alal Bakuus.
Jürgens vastas paarile küsimusele ning siis hakkas täitsa ise rääkima Eesti-Vene teemal. Ja rääkis ta sellist asja. Jutt oli läinud sellele, et Lääs peab arvestama, et Venemaal on samuti omad riiklikud huvid, et neid ei tohi ignoreerida. Edasi tuleb hr Jürgensi monoloog.
„Vana Euroopa saab sellest kõigest suurepäraselt aru, et meil on omad riiklikud huvid. Teie targad inimesed saavad samamoodi sellest aru. Teie härra Ilves ratsutab minu arust selle osa valijaskonna seljas, kes ajaloolistel ja osaliselt ka tänapäevastel põhjustel kardab Venemaad. Seetõttu ta kordab koos Adamkusega – venelased on okupandid, neil on imperialistlikud eesmärgid jne. Kui vahepeal sellist retoorikat ei olnud, siis te teate, et meie suhted järsult paranesid. Vana Euroopa saab meist paremini aru. Nad sõltuvad meist rohkem, ja meie sõltume neist rohkem. Aga teie juures me näeme foobiaid. Meil on ilmselt suurusemaania, aga teil on ilmselt jälitamismaania. Neid kahte maaniat saab ravida. 1991. aastast on palju vett voolanud. Venelaste probleem on enam-v lahenenud – kes tahtsid sõitsid ära, kes tahtsid jääda, on ennast Eestis, Lätis, Leedus sisse seadnud, kohalikel valimistel saavad mittekodanikud osaleda, koolid ise saavad otsustada kas ja kuipalju nad vene keelt õpetavad, kui patriarh sõitis Eestisse, siis lahendati pühakodadega probleem ära. Tundus,et kõik hakkab laabuma, siis oli kellelgi vaja lugu Pronkssõduriga. Oleks seal natukenegi enne nõu peetud ning tahetud teha seda ilusti, nagu pärast faktiliselt ka tehti ümbermatmise ajal, aga kõik, mis seda saatis, see ei olnud ju ilus. Ja pärast see, mis siin Moskvas saatkonna ja saadiku ümber korraldati – see oli (Jürgens teeb oimukohas kõigile tuntud idioodimärgi). See oli hea näide, kuidas Venemaaga pole mõtet käituda. Esimeses etapis me võitsime propagandasõja, aga teises etapis, kui našistid alustasid saatkonna piiramist, me muidugi kaotasime.“

Aga muidu on Moskvas ja Venemaal praegu ilmselt kõige arutatavam teema mitte majanduskriis, vaid see, et Putinile kingiti päris tiirgikutsikas! Siit saab selle kohta vaadata ja siit saab selle kohta lugeda. Pidi olema ussuuri tiiger. Kujutan nüüd ette, kuidas suvel hakatakse näitama kaadrit, kuidas Putin kohtub oma suveresidentsis näiteks ministritega või välisriigi diplomaadiga ning tema tooli kõrval lamab suur tiiger ja putin ükskõikselt silitab teda...
President Medvedev käis samal ajal aga sõjaväeõppusi vaatamas. See polnud ka paha süžett teleuudistes, vaadake.
Huvitav on see, et kui olid kõige karmimad päevad Vene börsidel nädala keskel, siis Esimese kanali, Rossija ja NTV uudistest ei räägitud sellekohta sõnagi. Jaa, seda räägiti, et Läänes ja Idas börsid põrusid, aga et Moskva börsid kukkusid kõige rohkem – sellest ei sõnagi! Milleks rahvast negatiivsete uudistega, millest nad nagunii midagi aru ei saa, traumeerida, eksole!
Alates mai keskpaigast, kui Vene börsid hakkasid allamäge minema, on Vene turg kaotanud siin 800 miljardit dollarit. Naftahindade kukkumise tõttu teenib Vene riik iga päev 400 miljonit dollarit vähem kui veel kevadel.
Eesti spioonid on jätkuvalt kangelased Vene teles. Mingi Eesti leht oli intervjueerinud seda vana naljavenda Ville Sonni ja see jõudis ka Vesti24 uudistesse.
Nädala algul jagas Vene olümpiakomitee kõigile sportlastele, kes teenisid Pekingi olümpial medali, uued BMW-d. Kusjuures tehti ränka vahet meessportlaste ja naissportlaste vahel. Mehed said BMW X5, aga naistele kingiti millegipärast X3-d. Tehakse ikkagi vahet

4 kommentaari:

Kalle Kniivilä ütles ...

Uskon, että Oltermanni-juusto on kuitenkin tehty Suomessa. Siinä on nimittäin "Hyvää Suomesta"-merkki, jonka käsittääkseni saa panna vain Suomessa tehtyihin ruokatavaroihin, ja lisäksi siinä on kirjaimilla FI alkava EU-koodi. Teksti on varmaankin viroksi ja venäjäksi sen takia, että pakkaus on tehty Viroon ja Venäjälle vietäväksi.

Jaanus Piirsalu ütles ...

selvä, Kalle! Kiitos tästa selityksestä

Anonüümne ütles ...

Igor Jürgensi jutt on küll tiba tooletoobine. Meil on riiklikud huvid seal regioonis, läheme võtame sõjaväega ära ning ei olegi imperialistlik?:) Foobiateks nimetatakse ikka alusetuid hirme. Antud juhul oleks nagu põhjust rohkem kui küll.

Anonüümne ütles ...

Piima(-ja liha)toodetel on EU-s pakendil alati ovaali seel olev tehasenumber, mis näitab nii tootjat kui tootjamaad. Eestis toodetu on EE.