Viis päeva Petseri kloostris, mis väga ei muutnud minu elu

Nii, olen tagasi Petserist, kloostrist. Reportaaži jaoks materjal kogutud. Panen üles väikese päeviku, mida iga õhtu kirjutasin. Mis meelde tuli, see kirja läks. Nagu ikka, see on tekst, mida ma pole viitsinud eriti üle lugeda, sestap on vead võimalikud ning kohati on vist lauseehitus vähe konarlik. Sellel fotol siin üleval läheb üks vana munk kirikusse teenistusele.

Reede, 8. veebruar
Jõudsin rongiga pool kaheksa hommikul Pihkvasse. Unine nii mis kole. Kupees oli üks tohutult paks mees, patt öelda, aga täiesti sea näoga ka veel. Nagu rong Moskvast välja sõitis kell pool kaheksa õhtul, nii keeras ta ennast koos pintsaku ja viikaritega magama ning kukkus kohe ka norskama. Ja nagu ma ette ennustasin, siis magas ta endal kuskil viie paiku öösel une täis ja hakkas kolistama kupees, asju sättima jne. Ehk siis ajas kõik üles.
Pihkva võttis seenevihmaga mind vastu. Enne Petserisse sõitu tahtsin hommikust süüa. Esmamulje linnast oli suht troostitu (kõnniteesid polnud eriti ollagi, tuli kogu aeg pasa ja lompide vahel varieeruda), seda üllatavam oli leida Oktjabrskaja prospektilt väga viisakas, puhas ja valge kohvik nimega „Linnakeses N.” (Gogoli Revident!),mis oli kõigele lisaks veel kella kaheksast juba lahti. Puder, pannkoogid, kohvi ja toormahl läksid maksma 260 rutsi (112 krooni). Tuju läks pärast sööki kohe heaks.
Petserisse maksis bussisõit 80 rutsi. Tunni ajaga olin kohal. Kodune, Lõuna-Eesti sarnane maastik tõstis veel tuju. See-eest läks tuju kohe peaaegu nulli, kui bussi pealt maha astusin. Paras pommiauk on see Petseri. Tänavad on kõik üks suur lomp, majad nagu pesemata pajad, inimesedki nägid seetõttu hallid välja.
Eesti piir jäi minust umbes kolme kiltsa kaugusele (kohalike sõnul). Aga tunne oli nagu oleks Eestist 1000 kilomeetrit eemal.
Esimene vanatädi, kellelt teed küsisin, küsis mult kohe, et kas olen Eestist ning rääkis mulle ka paar sõna eesti keelt vastu. Ütles, et setu ei ole, aga on pikalt Eestis elanud.
Kloostris võttis mind vastu isa Aleksandr, ütles, et on Lätist pärit, aga rahvuselt peab end poolakaks. 31-aastane, kloostris elab alates 18. eluaastast. Ütles, et kloostris ei tohi uue korra järgi võõrad enam elada ning viis mind nn palverändurite võõrastemajasse.

Tuba on meil siin kolme voodiga (fotol ongi meie tuba). Spartalik. Tualett on, aga peale voodite on toas vaid üks laud, väike kapp ja palvenurk. Elan kahekesi koos isa Georgiga, kes on ristitegija Solovetsi saartelt Valges meres. Ta räägib, et tegi Venemaa suurima puuristi, mis pandi tänavu suvel üles Moskva lähedale Butovosse, kus 1937-38 aastate massrepressioonide ajal tapeti kümneid tuhandeid inimesi. Rist on 12 meetrit kõrge. Näitas selle fotot – jube nikerdamine pidi olema, sest rist on peaaegu täielikult kaetud peenikese puunikerdusega. Georgi ütles, et tegi seda koos abilistega pool aastat!

Kõiki muljeid kloostreist (selline näeb see kompleks välja, asub jõeorus) ei jõua kirja panna. Räägin lõunasöögist. See algab alati kell 13. Liha ei pakuta kunagi. Neli korda nädalas pakutakse kala ning piimatooteid. Esmasp, kolmap ja reede on paastupäevad, siis kala ja piima ei saa. Täna oli eelroaks kahel viisil porgandisalatit: puhtalt ja koos maitseainetega (midagi korea salati moodi), siis tuli oasupp ning lõpuks keedetud riis seenekastmega. Kõrvale oli leiba ning sibulat-küüslauku. Kõige lõpus on tee. Toidu kõrvale pakuti jõhvikamorssi.
Üks vendadest (elab vendasid kloostris 70) loeb lõuna ajal alati ühe pühaku, kelle nimepäev on, elulugu. Kui lõpetab, siis peab ka lõuna söödud olema. Kokku on söömiseks aega 20-25 minutit.
Õhtul käisin Petseri peal ühes kohvikus söömas. Seal oli kaks tähelepanuväärset asja. Esiteks ei tohtinud kohvikus suitsetada, mis on väga haruldane Venemaal (Euroopa Liidu läheduse mõju? Teisest küljest hea ka, sest siis ei trügi kaagid sisse, sest mis kõrts see on, kus suitsu ei saa teha...). Teiseks astusid sisse kaks maksimum 15-aastast, värvitud tüdrukut miniseelikutes ja tellisid endale pudeli mingit ilget Saksa valget veini ja kaks jäätist. Veini toodi ilma mingi probleemita.
Ühikasse tagasi kõmpides nägin ühe poe ees kahte eesti numbritega autot. Läksin samasse poodi ja ostsin endale kaheksa rubla (3,5 krooni) eest kammi. Ilusa suure ja punase. Olin oma kammi Moskvasse unustanud.


laupäev, 9. veebruar
Täna tegin iseäraliku isikliku tippmargi. Osalesin kahel jumalateenistusel, kokku kuus tundi püstiseismist. Nagu oleks terve tööpäeva kirikus veetnud. Hommikul kella kuuest üheksani ja õhtul kella viiest kaheksani.
Mõlemal korral olid kloostri kirikud rahvast puupüsti täis. Vanamutid seisid uskumatu vaprusega. Muidugi mitte kõik, paljudel olid väiksed kokkupandavad toolikesed kaasas, need kalamehepingikesed. Aga enamus ajast nad ikkagi seisid, kummardasid ja lõid risti ette.
Uskumatult kõva usk peab ikka olema, et selle nimel sellist seismist ette võtta. Ma ei tea, mul lõid küll mõlemal korral põlved tuld välja. Paras piin oli ausalt öeldes.

Nagu palverändurile kohane, siis tegin täna kloostris tööd ka (selle eest saab tasuta öömaja). Aitas isa Varuhhal (onju tore nimi, ta on Siberist, Omskist pärit, 37-aastane) prosvirneid teha. Need on sellised väiksed jahukakukesed, mida jagatakse rahvale kirikus pärast teenistust. Lühidalt öeldes, on need „tükikesed Jeesuse ihust”.
Tegime kahe ja poole tunniga neid üheksakesi 2000 tükki. Ikka nii, et isa Varuhh toksis taignast vormiga kakud välja ja meie siis koos Minskist tulnud palveränduritega sättisime neid õigetipidi (see õigetpidi ladumine oli tegelt suht peen töö) ahjuplaatidele – 7 tükki laiuti ja 13 tükki pikuti, ühele plaadile 91 kakukest.
See polnud veel kõik. Vahepeal kaeti kakukesed niiske rätikuga ning siis hakkasime sinna peale laduma selliseid pisikesi-pisikesi lapikuid kakukesi (nagu pannkoogid), millele me vajutasime erineva kristliku mustriga templeid peale.
Kogu see töö käis monotoonse palvetamise ümina saatel. Ikka kahekesi paaris nad lugesid palveid. Ainult mina mitte. Ma ju ei tea nende palveid! Aga sellest pole siin mingit probleemi, mungad on väga lahked ja sõbralikud.
Muide, need Minski palverändurid sadasid kloostri ühikasse sisse kell viis hommikul. Öö läbi olid bussiga tulnud. Me pidime nagunii kell pool kuus ärkama, et minna hommikusele teenistusele, nii et väga suur häda sellest polnud. Meie tuppa pandi üks väike poiss Nikita, kes oli emaga tulnud. Selline tagasihoidlik, aga rõõmsameelne poiss. Õhtul pakkusin talle head šokolaadi, aga ta ütles, et ei taha. Hea kasvatus.
Tänasest menüüst kloostris ka. Hommikuks oli hernepuder, keedetud kartul, keedetud skumbria (kala), kapsasalat, porgandisalat, mingi seenesoust, tee ja kompott. Lõunaks oli skumbria suitsutatult ja keedetult, juurviljasupp, nuudlid, muna, moosipirukas, piim, kali ja tee. Isu oli mõlemal korral hea.

Päeval lonkisin veidi Petseri peal. Kahju kohe nii öelda, aga esimene mulje polnud petlik - pommiauk mis pommiauk. Isegi linna peaväljak ja sealt väljuvad tänavad (näiteks see tänav fotol - Selskoje -, asub kohe linna keskväljaku taga) on nii porised ja aukus, milliseid Eestis juba ilmelt kusagil ei näe. Elada Venemaal kuskil ääremaal on ikka jumala karistus. Hea, et neil siin klooster seda hingeliselt veidigi leevendab.
Kohalike jutu järgi oli 1990-ndate keskel olnud linnake paremas korras ning hoolitsetud. Allakäik hakanud, veidi kummaline küll, aga pärast 2000-ndat. Kogu Venemaal hakkas siis elu ülesmäge minema, aga neil siin hoopis vastupidi.

pühapäev, 10. veebruar
Täna oli munkadel nö puhkepäev. Hommikul oli kaks liturgiat, millest esimene ei hakanud kell 6 nagu tavaliselt, vaid alles kell 7. Ja teine kell 10. Ma käisin teisel, ei viitsinud vara tõusta. See kestis vaid 2,5 tundi. Juhatas kloostri ülem ehk namestnik arhimandriit Tihhon ise. Selline pikk ja esindusliku välimusega pühamees. (Fotol väljuvad mungad pärast teenistust Mihhailovskoje kirikust)

Kirik oli jälle rahvast üsna täis ja sama pilt oli olnud ka esimesel teenistusel. Kui loeti palveid koos või lauldi koos, siis kirik kajas üsna vägevalt. Üsna ülev tunne tekkis neil hetkil. Paljude inimeste näod on juba tuttavad. Tahaks neid juba teretada. Siin on kolm vahvat hullukest, kes ei puudu üheltki teenistuselt. Sellised lõbusad vanamehed. Kogu aeg näod säravad neil, lobisevad kõigiga arusaamatut pada, aga keegi ei pahanda nendega, kuulatakse kannatlikult ja pannakse näpp suu peale nagu lapse puhul, et olgu natuke tasem, aga keegi ei ole kuri nendega.
Täna oli kõigi mutšenike päev ehk siis kannatajate päev, mis on pühendatud kommunistide repressioonide ohvritele. Vene õigeusku kiriku jaoks väga oluline päev, sest punaterror tappis kirikumehi Venemaal massiliselt, väga, väga palju.
Kohe pärast liturgiat mindi lõunale. Tänane menüü oli kõige parem: alguses kartulisalatimoodi salat, keedumuna, juust ja kergelt suitsutatud forell. Siis tuli boršš ja lõpuks kartulipuder praetud kalaga. Joogiks taas piim ja kali. Lõpuks pakuti tee kõrvale ka kohvi piimaga. Võtsin kohvi, aga kahetsesin – see oli nii magus nagu idamaade tee. Õnneks lõppes sel ajal isa Vassili jutlus pühakust ning pidime lõuna lõpetama.
Ei ole midagi mungad siin lõpmatult sõnakuulelikud oma ülemusele ehk siis namestnikule. Näiteks kavatsetakse kloostri juurde püstitada suur puurist (mida just kavandabki mu toanaaber Georgi). Namestnik andis õnnistuse palveränadurite uue võõrastemaja ette, kloostriseintest väljapoole, üsna käidava koha peale Petseris.
Pärastlõunal astus meie poole tuppa sisse võõrastemaja boss isa Vitali ja ainult pool tundi meile sellest rääkiski, kuidas tema on selle vastu, et rist sinna pannakse. Et joodikud hakkavad seda narrima jne. Täiesti vale otsus, korrutas ta. Aga olen juba ära harjunud, et isa Vitali on kõva seletaja. Suur, tüse mees pika habemege, aga peenikese häälega.
Üks päev rääkis jälle, kuidas otse kloostri juurest üritati ära röövida üht noort meest, kes võttis takso sealt. Kutil õnnestus kuidagi välja rabelda ning autost trussikute väel välja hüpata. Isa Vitali jutu järgi hakatud talt juba autos riideid ära võtma. „Seda ma ütlen, et teda oli vaja elundite transplatatsiooni jaoks. Milleks veel noort meest?” kinnitas isa Vitali. „Ma hiljuti lugesin selle kohta, seal liiguvad hullumeelsed rahad. Talt taheti elundid välja lõigata ning siis oleks kuhugi Eesti piiri äärde maha visatud”. Millegipärast hakkas lõbus.

Kuna täna oli kloostris suht vaikne, siis kolasin veidi ringi. Käisin Petseri linnamuuseumis. Üsna käest lastud maja (fotol) nagu need siin kõik on (kesklinnas on ainult kaks uut ja korralikku maja, mõlemad kuuluvad kloostrile). Muuseum oli üsna väike. Eraldi tuba oli pühendatud setudele. Setu kaunistused, fotod, Peko kuju – nagu ikka. Väike kaardike setude asualast, kus viimased andmed olid pärit 1975. aastast. Muuseumi töötaja rääkis mulle, et praegu elab setusid Petseri rajoonis kuskil 300 inimest. Need pidid olema need, kes veel keelt räägivad.
Päeval ajasin veidi juttu Nikitaga, selle noore valgevene poisiga, kes meie toas elab. Ütles, et käib kuuendas klassis ning et nende pere on väga usklik. Kodus pidid nad telekast ainult õigeusukanaleid vaatama ja maailmas sündivat teab ainult nende järgi. Ta oli selline nö väike tark, õigeusust teadis ikka kole palju. Isegi ristitegija Georgi imestas.
Nikitast kirjutan sellepärast, et kohe algusest peale tundus kutt mulle kuidagi iseärelik. Lõpuks sain aru, ta istus kogu aeg rahulikult ühe koha peal, kui sa taga rääkisid. Sellepärast, et tal polnud moblat! Ta käed ei sügelenud kogu aeg SMSi saatma ega helistama kellelegi. Õnnelik poiss tundus.

esmaspäev, 11. veebruar

Täna valasin neli tundi kloostri jaoks higi. Algul tegime jälle neid prosvirneid, aga pärast aitasin paar tundi isa Varuhhi ja tema abilist leivategemisel (siin nad panevad leibu ahju). Päris lõbus oli. Isa Varuhh on päris huvitava jutuga.
Küsisin talt, et kuidas mungad oma seksuaalsust alla suruvad. Noored mehed eriti. Ta kinnitas, et tuleb-tuleb kihk peale vahest, kui ilusat naist näeb. Isegi kui korraks näeb, jääb pilt ikkagi mällu ja vahest painab see mitu nädalat. Nii, et ei lase öösel magada ka. Siis, räägib, palvetad, paastud, vehid tööd teha, et mõtted mujale läheksid. Vahest aitab, vahest ei aita. Siis tuleb minna mõne vanema ja austatud munga juurde. Veidi häbi küll, aga räägid talle oma mure ära ja vat see vana siis suudab kas naljaga või mõne muu targa sõnaga kihust üle saada. Tuled tema juurest välja ning ise ka imestad, et kui rumalasti mõtlesid, lõpetas isa Varuhh oma jutu.
Ja veel ütles, et valed mõtted tuleb kohe alguses ära tunda ja need nö välja suruda. Kui sa juba lased need veidikenegi enda sisse, ei tõrju neid kohe eemale, siis on pärast juba raskem.
Leivateo juures oli kõige tüütum jahu läbi sõelumine. Viis kotti jahu sõelusime isa Varuhhi abilise Viktoriga läbi. Tema muudkui kallas jahu ja mina sõelusin. Kurat, kus oli ikka ussikesi jahu sees. Poleks uskunud. Ärge kunagi sööge või tehke leiba sõelumata jahust, sõbrakesed!

Pärastlõunal kõmpisin taas veidi Petseri vahel ning avastasin, et neil pole isegi kesklinnas majades kanalisatsiooni. No sellistes paneelmajades on, aga nö kesklinnas on ka palju aguli-tüüpi puumaju ning nende elanikud käivad kõik ämbritega kolistades tänavalt kaevult vett toomas. (Fotol just üks Lenini uulitsa elanik sooritab veevõtmist tänaval asuvast ühiskaevust.)
Samuti pole isegi nö kesklinna kõrvaltänavatel asfalti. Kuigi vahet pole, sest nendel tänavatel, kus on asfalt, on auke vaat et rohkemgi. Sitastel tänavatel on ka üks pluss – autod ei kihuta, kolistavad teise või kolmanda käiguga ning pole ohtugi neile alla jääda.
Naabrid vahetuvad palverändurite öömajas nagu rongis. Eile õhtul tuli üheks ööks üks hoholl. Nagu tuttavaks saime, nii esimese kümne minutiga rääkis ta mulle kohe kokkuvõtlikult oma eluloo. Kümme aastat elas ka Tallinnas, töötas Kopli laevatehases, 1995. aastal kolis Piiterisse. Jube, kuidas sel mehel suu käis. Viis korda jõudis meile Georgiga head ööd soovida, aga ikka lobises edasi. Nagu masin.
Täna pärastlõunal sõitis Georg minema ja õhtul tuli juba uus tegelane. Senistest vist kõige värvikam. Umbes 40-aastane Nikolai, 3 kuud tagasi vabanes vanglast. Istus range režiimiga koloonias. Tapmise eest. Nagu ise ütles – oli vaja ühte meest veidi õpetada. Nikolai on sellise tublide musklitega mees.
Pärit on ta Gdovist ehk eestipäraselt Oudovast, see asub Kallaste vastas täpselt teiselpool Peipsist. Jälle Eesti sidemetega mees. Ta mõlemad vanaemad oli eestlased, aga mõlemad vanaisad venelased. Ema nimi oli veel Hilde. Ise tönkab ka veidi eesti keelt. Sõimab venelasi nii mis hirmus. Ütleb, et väga õige, et venelasi peksite pronksiööl.

Vasakul õlal on tal vägev tätokas, mille alla on suurelt kirjutatud: Omakaitse! Ja haakrist all! (Ta ise pakkus, et tahad, pildista!) Ütles, et lasi vanglas teha, ise joonistas pildi ette. Küll võib lõbus olla Venemaal sellise tätokaga elada. Ütles, et vanglas mõned hakkas teda fašistiks sõimama, aga teised, vastupidi hakkasid austama.
Ka ilge lobiseja, kogu aeg tahab koos minuga venelasi kiruda, aga ma ei võta vedu. Pakkus, et lähme toome poest pooliku, võtame ja kirume venelasi. Et eestlased ju ikkagi said kokku. Ei olnud eriti isu.
Ja siis tuli veel üks suur kolakas mees nimega Dmitri Moskva oblastist. Hästi vaikne, kobis millegipärast kohe koos kõigi riiete ja villaste sokkidega teki alla. Rääkis meiega ainult paar sõna ning küsis siis, et kas me teame, et varsti muudetakse Venemaal demokraatia ära ning tuleb uuesti tsaar? Me Nikolaiga kehitasime õlgu.
Dmitri polnud ennast vist jupimat aega pestnud, igatahes higilehka tuli vängelt. Selline tunne nagu ööbiks kuskil kodutute öömajas. Dmitri jutu järgi pole tal elus vedanud ja praegu polnud tal kuhugi eriti mujale tulla elama kui mõneks ajaks kloostrisse. Ja ega Nikolaigi peale vanglat kuskil paikselt elanud pole. Kloostrisse tuli ta oma jutu järgi elama ja töötama kuuks ajaks. Nii et eks see palverändurite öömaja mõnes mõttes kodutute varjupaik olegi.

Teisipäev, 12. veebruar
Pagan, öösel andsin Dmitri ja Nikolai sellise norskamise kontserti nagu oleksid Pavaroti ja Placido Domingo koos esinenud. Lisaks oli hommikuks õhk Dmitri higist nii paks, et tunne kodutute öömajast tugevnes veelgi. Hommikul ei saanud ka duši alla minna, sest veesüsteem oli jälle tuksis ning sedapuhku tuli torudest ainult kuuma, väga kuuma vett. Pesta oli võimatu. Silmad sai kuidagi puhtaks. Hambaid pesin limonaadiga. Hea et täna ära sõidan, muidu hakkab endal juba varjupaiga elaniku tunne peale tulema...
Täna hommikul ei viitsinud teenistusel käia. Läksin kohe hommikust sööma. Täna oli kohupiim (hästi hapu), keedetud kartul, hapukapsas, hapukurgid ja tee. Finito. Huvitav, et nii kesine toit oli, sest teisipäev ei ole ju paastupäev.
Sõin mitte munkade lauas, vaid kloostri teenijate ja tavaliste palverändurite trapeeznajas (söögimajas). Toit on erinev. Näiteks tuuakse munkadele kartulid koorituna, aga tööliste lauda koortega. Ainuke „relv” on lusikas, esimest korda elus pidi kartuleid koorima lusika käepidemega. Proovige, saab küll, kuigi harjumatu.
Söögi ajal istus minu kõrvale toanaaber Dmitri, kummardus minu poole ja ütles usalduslikult: „Tead, ma rääkisin isa Ioanniga, ta ütles ka, et varsti tuleb Venemaal tsaar tagasi ja siis hakkavad kõik Baltimaad paluma, et neid tagasi võetakse.” Naeratasin talle.
Veidi moodsast IT-st ka kloostris. Kuigi kloostril on oma sait internetis, siis tegelikult munkadel ei ole lubatud interneti kasutamine. Teadagi miks. Aga ma tean, et päriselt sellest kinni ei peeta ning mõnel nooremal mungal ikka on läpakas, millega käiakse internetis üle mobla. Iseenesest see on huvitav, et Petseris pole internett lubatud. Näiteks Stretenski kloostris Moskvas on terve arvutiklass munkadele olemas.
Täna on kloostris saunapäev. Kui aega on, siis vedele kasvõi terve päev saunas ja vihtle. Ma ei mäleta, kas ma juba kirjutasin või mitte, aga saun on neil siin üle kahe nädala. Aga elamiskorpustes on dušid olemas munkadel, räpasena vahepeal elama ei pea. Sealsamas Stretenka kloostris on munkadel saunas ka bassein, aga siin mitte.

Peale hommikusööki jätsin nendega, kellega rohkem tuttavaks sain - isa Gavriili, isa Aleksandri (fotol, 15. sajandi lõpus ehitatud Uspenski kiriku taustal) ja vahva habemiku isa Georgiga – hüvasti. Panin kirikusse enne lahkumist veel mõned küünlad.
Pihkvas käisin külas Eesti konsulaadis. Asub mitte päris kesklinnas, paneelmaja esimesel korrusel. Kõrval kohe Läti konsulaat. Nägin konsul Leo Tõnetalo kabinetis kuuliauku, mis lasti läbi akna aprillisündmuste ajal. Ma millegipärast arvasin, et see oli niisama nali, umbes et jahipüssist lastud, aga kaugelt sellest. Päris tõsine auk oli betoonseinas, mitte küprokis. Paari sentimeetri sügavune. (Fotol on võrdluseks minu pöial, mis pole küll teab mis suur...) Jahipüssist lastud. Oleks inimene pihta saanud, oleks asi naljast kaugel olnud, et mitte öelda surmale lähedal. See polnud enam mäng. Ilmselt on Leo Tõnetalo, muide ta on Petseris keskkooli lõpetanud, esimene Eesti diplomaat, kelle, Ok, mitte pihta, aga ütleme siis, et kelle võimaliku asukoha suunas on tulistet.


Petseriga võrreldes on Pihkva ikka korralik linn, kesklinn värske asfaltiga kaetud. Tehti eelmisel suvel nii, et terve kesklinna pandi lukku ja rahulikult asfalteeriti. Pärast kirjutati kesklinna peatänavale valge värviga, et see on linnarahvale kingituseks Ühtselt Venemaalt...
Huvitavlt ütles üks kohaliku kultuurimaja töötaja – poleks need ajalooasjad nii läinud, nagu need läksid 20. sajandi algul, siis oleks Pihkva praegu korralik, ilus Euroopa linn, mitte Venemaa provintsilinn....