Sõidan esimest korda polaarjoone taha - Koola poolsaare niklikaevandustesse

Sõidan täna esimest korda elus põhjapoolarjoone taha. Murmanski oblastisse. Norliski Nikkel teeb siinsetele välisajakirjanikele tuuri oma niklikaevandustesse Koola poolsaarele. Ma pole varem Venemaal kaevandustes ka käinud. Saab imet näha.
Kõigepealt lendame Murmanski, mille kohta üks tuttav ütles, et kole linn keset ilusat loodust. Murmansk on suurim linn maailmas sealpool polaarjoont. (Teisel kohal on Norilsk Siberis.) Seal on kunagi 50-ndatel kalalaevadel töötanud mu kadunud onu ning seal sündis üks mu onupoegadest. Nii et mulle igati lähedane linn peaks olema.
Murmanskist paneme edasi üle Koola lahe ja mägitundra Zapoljarnõisse, kus asuvadki siis kaevandused. Peaksime laskuma 320 meetri sügavusele šahti. Zapoljarnõi, kus elab 18,5 tuhat inimest, on muide pindalalt Venemaa suurim linn! Kaugelt suurem kui Moskva – 4620 ruutkilomeetrit. Rohkem kui kümnendik Eestimaast. Nipp on selles,et linna territooriumil asuvaks loetakse kõik seal asuvad tohutud kaevandused.
Zapoljarnõist sõidame edasi Montšegorskisse, kus viiakse Severonikli-kombinaati. Ehk siis meile, 15 välisajakirjanikule, näidatakse niklitootmist alguses lõpuni. Mingitel andmetel pidi Montšegorsk olema Muurmanni oblasti kriminaalne pealinn.
No ja siis tuleme juba tagasi kolmapäeva hommikul. Eks ma siis kirjutan muljeid polaarjoone tagant ja sealsest elust. Programm on küll nagu meelega hästi tihe tehtud koos pikkade ülesõitudega, aga ehk õnnestub õhtuti ikka Murmanski ja Montšegorski peale kondama pääseda.
Üks asi veel. Ma olen ammu tahtnud kirjutada lehte pikemat lugu Venemaa teedest. Sest nagu siiani siin öeldakse, siis on Venemaal kaks häda – lollid ja teed. Silma on jäänud mõned arvud teede kohta Venemaal. Nimelt on Venemaal 50 000 asustatud punkti, millel pole mitte mingit ühesndusteed lähima asulaga. Aastas kulutatakse maanteede ehitamiseks alla 1 prossa SKP-st, mis pidi olema vähem isegi kui Mongoolias. Maanteede tihedus on 20 korda väiksem kui Saksamaal. Ning kui samas tempos maanteede rekonstrueerimine edeneb, siis kulub kõigi teede kordategemiseks 270 aastat, teatas hiljuti Vene transpordiminister.

Eile vaatasin möödunud suvel Sotšhis Kinotauri festivali peapreemia saanud „Rännak koduloomadega” (vene keeles - Путешествие с домашними животными). Režisöör Veera Storoževoi. Peaosas Ksenija Kutepova (fotol koos kitse Berta ja koer Kaštšeiga). Väga Ingel-lik näitlejanna. Armas ja hästi mängis. Teemaks see, kuidas üks noor naine avastab enda jaoks olulised asjad ja saab õnnelikuks. Tuleb ainult julgeda. Ma paneks isiklikus listis Venemaa eelmise aasta filmide seas selle neljandale kohale. Gruz 200, 12 ja Izgnanije järel.