kolmapäev, veebruar 06, 2008

Murmanski oblastis - palju lund, palju niklit, palju väljakäristamisi


Kiirelt kirjutet minipäevik kolmest päevast Murmanski oblastist, mis on Venemaa üks kõige põhjapoolsemaid alasid. Mis aga ei tähenda, et seal väga külm oleks... Lõpuks nägin vähemalt piisavalt lund, esimest korda tänavu talvel.

Pühapäev, 3. veebruar
Murmanskisse jõudsime millalgi peale viit õhtul lennukiga. Kuigi polaaröö oli seal juba läbi, siis ikkagi oli valgusega kitsas käes. Valget aega on seal praegu umbes kuus tundi päevas. Lennujaam nagu ikka provintsilinnades. Seal, kus saabuvaid reise vastu võeti, polnud isegi tualetti. Tualett oli eemal ja see oli sellise korraliku elumaja suurusega. Aga seal oli pime nagu peldikus.
Külma oli ainult miinus kuus kraadi, kuigi olin esimest korda elus teiselpool põhjapoolarjoont. Joon oli kuskil 300-400 kiltsa minust allpool. Laiuskraad oli 68 ja pool. Üldiselt ega Murmanskis väga külm polegi talve. Selle eest hoolitseb Golfi hoovus. Keskmine külmakraad pidigi seal olema talvel kümne ringis.
Reisi korraldas Norilski Nikkel. Nende buss oli vastas. Meid oli 21 ajakirjanikku – Bloomberg, Norra televisioon, Deutsche Welle, AFP, japsid jne. Hotell oli kohe kesklinnas nende kõige suurema hotelli Arktik (16 korrust, linna kõrgeim maja) vastas – Meridiaan. Ühene tuba maksis 3800 rutsi (1600 krooni). Päris viisakas oli kõik. Isegi internet oli toas.

Sain õhtul kahe tuttavaga kokku, kes tegid väikse tiiru linnas. Selline pikk linn nagu vorst piki Koola lahte. Linna kõige kõrgemas kohas sopka otsas seisab Aljoša. Murmansk sai sõja ajal saklaste käest räigelt rappida. Mulle on kuskilt meelde jäänud, et pommide langemise tiheduselt jäi Murmanskist ettepoole vaid Stalingrad ning et pärast sakslaste minemalöömist oli linnas tervelt püsti jäänud vaid kolm maja. Tuttavad näitasid ka neid uhkusega, sest üks neist, Aleksandr oli ühes neist majades lapsena elanud.
Muidugi oli pime, aga linn jättis päris positiivse mulje. Valgustatud ja suht puhas. Ülemisel fotol linna peatänav, isegi troll liigub linnas, mis pidi olema maailma kõige põhjapoolsem. Tänavatel täitsa normaalne asfalt, mis polegi Vene linnas nii tavaline. Mind viidi ka linna serva vaatama rikaste elamurajooni. Võrreldes Moskva Rubljovkaga oli neil rikastel parem maitse. Majad olid normaalsed, ilma mingite tornikesteta.

Tuttavate jutu järgi läheb Murmanskis elu järjest paremaks ning nemad – tegelevad sadamaäriga – küll kuhugi kolida ei taha. Viimase paari aastaga olla just suur hüpe toimunud. Alumisel fotol on kaubamaja meie hotelli kõrval.
Restoranid olid ka korralikud. Võib julgelt sinna sõita.




Esmaspäev, 4. veebruar
Hommikul vara sõitsime Zapoljarnõisse. Asub üsna Norra piiri lähedal. Sestap oli sinna vaja FSB eriluba. Andmed korjati meilt selleks juba oktoobris. Oligi piiripost ja automaaturid kontrollisid nimekirjade järgi.
Zapoljarnõis on Koola ps suurimad niklikaevandused. Linnake ise oli masendav, aga kaevandused vägevad. Liftiga veeti meid 320 meetrit maa alla. Maa all vurasid neil Kamazid ringi. Nagu oleks kuhugi maa-alusesse linna sattunud. Teid oli kilomeetrite viisi.
Ma pole spets, ei oska hinnata, aga kohalikud väitsid, et tehnika, mis nad kaevanduses kasutavad, on maailmatasemel. Õnnetusi polevat ammu juhtunud. Aga nagu ma aru sain, siis nende kaevandamise spetsiifika pole ka ohtlik kui söekaevandustesse. Pealegi on Norilski Nikkel oma kaevandusi ja kombinaate väga hoolega automatiseerinud.

Ringi sõitsime väikse rongiga seal maa all. Selle juht oli 3. põlve kaevur. (See ei ole tema fotol - sellised need kaevanduskäigud välja nägid.) Kiitis kõike taevani ja lubas valimistel nüüd hääletada Putini poolt. Kui ütlesime, et väga kean, aga ta ei kandideeri ju enam, siis vaatas meid algul imestunud, aga siis kurja näoga, et umbes, et minge ka te kõik kuradile, lollid välisajakirjanikud.
Meiel käis kannul Esimese kanali kohalik võttegrupp, need pinnisid pidevalt töömeestelt, et noh mille vastu välisajakirjanikud huvi tundsid ja kas neile tundusid nende küsimused imelikud jne. Imelik värk ühesõnaga.
Välja toodi, siis kupatati meid linna parimasse restorani. Kohalikud oli kõik restost välja aetud. (Ilmselt ootasid väljas bussi, nagu need siin fotol.) Lauad olid ainult meile kaetud. Uhkelt kaetud. Süüa oli kõike, juua oli kõike.
Õhtul uhasime veel neli tundi autodega Montšegorskisse, mis asub Murmanskist lõunas. Seal asub Koola metallurgiakombinaat. Linna 18 000 elanikust umbes kolmandik töötab seal.
Vot seal oli ehtne Nõuka-ajast jäänud hotell. Ukselukk ei töötanud minu toal. Nii et igakord, kui toast lahkusin, viisin koti alla adminni juurde valvamisele. Voodi oli ilmselt lastekodust toodud, sest isegi mina, kes ma olen ainult 179 senti pikk, ei saanud seal välja sirutada. Küsiti lõbu eest 1150 rutsi (500 krooni) öö.
Norilski Nikkel oli meile jälles õhtuks resto kinni pannud, seekord spordikompleksis, kus sai pärast vähemalt ujuda ja saunas käia. Ja muidugi tehti jälle sööki-jooki kurnamiseni välja...
Linna nägin jälle ainult pimedas. Võrreldes Murmanskiga oli suht jube koht. Hall, ühesugused majad. Aga selle-eest oli puid linnas metsikult. Mis on suht haruldane, et nii palju rohelust on säilitatud.

Teisipäev, 5. veebruar
Kuni lõunani veetsime Koola metallurgiakombinaadis, kust tuleb siis nikkel ja vask. Tohutu ala – 11 kilomeetrit on kombinaadi perimeeter. Nagu väike linn. Isegi oma Lenini väljak oli kombinaadi territooriumil.
Tehastes on mulle alati meeldinud käia. Tore on vaadata reaalselt töötavaid inimesi.
See kombinaat meenutas kolooniat. Sellepärast, et oli ümbritsetud kõrge aia ja tohutute okastraadist tõketega selle otsas. No selge ka miks - nikli tonn maksab praegu küll kõigest 27 000 dollarit tonn (aga mõni aeg tagasi olla olnud 50 000 taala ligi) ja vask maksab 7000 dollarit tonn. Veel 2000-ndate algul oli Montšegorsk värvilise metalli musta äri tõttu terve oblasti kõige kriminogeensem paik, aga nüüd olla kord majja löödud.

Valve pidi kõva olema, öeldi meile kohe, et ärge isegi mõelgegi proovida niklitükki välja viia. No tegelt proovisime, ja ükski koer ei hauknud ega ükski detektor ei avastanud. Fotol voolab sulametall, milles on juba suur osa niklit.
Õhtul viidi meid õhtusöögile Montšegorskist veel kuskil 120 kilomeetrit lõunasse – Lapimaa looduskaitse alale. 2500 ruutkilomeetrine tükk. Pime oli juba, muhvigi jälle ei näinud. Aga selle-eest oli jälle uhke laud kaetud koos kohaliku nastoikaga. Jaapanlased ei saanud üldse pidama, vaesekesed...
Tagasisõit oli meeldejääv. Lund hakkas päris tihedalt sadama, maantee oli jumala jääs, aga meie sohvrid panid Toyota Camrydega 120-130ga. Aga tee läks sinka-vonka sopkade vahel. Nagu tavaliselt sellistel puhkudel – tuleb magama jääda. Siis pole nii õudne ja närviline.
Ja lõpetuseks üks kaunis õpetus eluks - puhas pole mitte seal kus koristatakse, vaid seal kus ei lagastata. Allikas - Koola metallurgiakombinaat.

9 kommentaari:

Treat Cancer ütles ...


You can treat cancer with Flavonoids!

It's easy, cheap and effective.

================================

Hello.

I want your opinion on this.

Flavonoids are compounds that come from fruits and vegetables. They work against cancer cells. Now there is a site that teaches how to use flavonoids against cancer.

Tell me what you think of it. Click on this message to visit the site.

Please blog about it.

Thanks.

marko ütles ...

vedas siis sul. kui ma eelmise aasta jaanuaris seal käisin, siis oli küll -35. muidu samad muljed - Murmansk suht normaalne, aga löunapool on ikka masendavad tööstuslinnakesed. Kandalaksha keskväljak on ka tüüpiline - ühel pool platsi partei, sry linnavalitsuse maja, teisel pool postkontor ja väljaku keskel T-34....
marko

rebaseonu ütles ...

Ühte Venemaa Norra piiri ääres asuvat tööstuslinna, vist oligi ta nimi Nikel, näeb Norra poolt vaatetornist. Päris naljakas vaatepilt, eemal suurte metsade vahel paistavad tüüpilised 5-kordsed hallid paneelmajad ja nende vahel tossavad korstnad. Aga üldiselt see Vene tehase-, linna- ja külaromantika mulle meeldib...

KT ütles ...

mis sellesse Putini kandideerimisse puutub, siis olen kindel, et kui küsida, kes siiani kõige paremini esineb kandidaatide hulgast, siis võib vähemalt kolmandik sulle vastata, et ikka Putin, kesssse muu :)

Liisa ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Anonüümne ütles ...

Täpselt samasugune puhtusepidamise õpetus oli meil seitsmekümnendate lõpus Moskva Ülikooli ühika köögis suurte tähtedega seinale kirjutatud :)

mitte gaasijaamast vaid loolt ütles ...

Muhedalt kirjutad , lust lugeda !

Kaur ütles ...

Käisin eelmisel kevadel Kirovskis, see on keset Koola poolsaart, raudteega sõites Apatitõ lähedal. Väga sürr koht. Lisaks veel rongiga sinna ja tagasi.

Lühike päevik on veebis kah, http://no.spam.ee/~kaur/m/koola_2007.html.

Kaur ütles ...

päevik uuesti... :)