Pime armastus metroos võib olla venelaste tume tulevik

Avastasin tähelepanuväärse muutuse Moskva kesklinnas. Siin on ju nii, et paljudel tähtsatel hoonetele on endiselt suured Nõuka riigi vapi kujutised, sellised bareljeefi moodi asjad. Näiteks kõigil neil Stalini pilvelõhkujatel lösutavad hiiglaslikud sirbid ja vasarad. Üldine seisukoht on, et neid ei hakata eemaldama, sest see on justkui viide ajaloole. Ei vaidle vastu, venelaste oma riik, ise teavad, mida säilitavad.
Nõuka riigi vapp oli veel eelmisel aastal ka Suure Teatri esiküljel, kohe katuseviilu all. Teater läks põhjalikule renoveerimisele ja selle käigus on sirp ja vasar maha kraabitud ning asemele on fassaadile pandud Vene vapp. Ma ei ole kindel, kas see on esimene juhus Moskva nö suurtel majadel või mitte. Vähemalt ma pole seni märganud.
Ülemisel fotol on vaade Suure Teatri ehitusele Teatri väljaku poolt, fotol vasakul need suured konteinerid on tööliste „korterid” otse ehitusplatsil. Teater peaks uueks saama järgmisel aastal. Ja väiksel fotol on siis vapp ise.
Ise olin paar päeva Piiteris. Käisin seal Medvedevist lugu tegemas ning ühtlasi ka Eesti peakonsulaadi aastapäeva vastuvõtul Renessanssi hotellis. Aga ma kirjutan Piiterist-käigust pärast eraldi.
Hea uudis on mul see, et peale uue akrediteeringu sain täna kätte ka uue Vene viisa. Oligi viimane aeg, sest vana viisa lõppes just täna ära.
Hommikul sõitsin metroos ja nägin, kuidas üks mees ja naine tulid peale, hoidsid üksteisest õrnalt kinni ning naeratasid üksteisele. Kadedaks tegevalt. Mõlemad olid pimedad...
Aga nad paistsid nii õnnelikud olevat. Ma ei tea, kas selle üle, et edukalt metroo peale jõudsid või üldse elu üle. Vahet ausalt öeldes pole, mulle jätsid nad väga sügava mulje. Klišee, aga armastus teeb ikkagi imet. Eriti kui näed, kuidas pimedad üksteisele otsa vaatavad, otse silma. Nad tundsid täpselt kuhu vaadata, kuigi nad ei näinud. Paljud meist näevad, aga ikka ei oska õigesse kohta vaadata.
Metroos näeb üldse üllatavalt palju pimedaid, rohkem näiteks kui vankritega noori emasid. Pimedad saavad hakkama küll. Klõbistavad oma kepikesega mööda seinaääri perroonini ja seal on enne perrooni äärt selline sujuv kõrgendik, mille järgi saab aru, et kohe tuleb perrooni lõpp. Ja eks nad tunnevad inimeste liikumise järgi, kus on vaguni uksed. Isegi eskalaatorile lähevad pimedad siin väga osavalt. Ükskord jälgisin spetsiaalselt, kuidas pime lindilt maha saab. Astus maha nii nagu näeks kilomeetri kaugusele. Täpselt õigel ajal. Kogemused, mis muud.
ÜRO avaldas huvitavad andmed maailma rahvastiku kohta 15-40 aasta pärast. Venemaa andmed on huvitavad. 2025. aastaks peaks Venemaa elanike arv vähenema 128 miljoni peale, praegu 142 milli ja veel 1998 oli 148 miljonit. Ja sellest 128 miljonist elavad tervelt 96 prossa linnades! See tähendab, et venemaal jäävad terved regioonid tühjaks. Ning ei pea hiromant olema, et see tähendab eelkõige seda, et Siberi avarused jäävad tühjadeks. Venemaal tekib suuri raskusi Siberi hoidmisega. Inimesi ei hakka lihtsalt jätkuma. See on lihtsalt nii tohutu territoorium. 2050. aastaks väheneb Venemaa elanike arv prognoosi järgi juba 108 miljoni peale.
Blogis on juttu olnud mu käikudest Petserisse ja Murmanski oblastisse. Vahepeal on mul nendest käikudest ilmunud ka lood Päewalehes. Kes pole lugenud, neile ma panen siia viited. Lihtsalt, et kui huvi on. Siin on elust Petseri kloostris ja siin väike lisalugu põhiloole. (Muide, tänane Novaja Gazeta kirjutas pikalt ja põhjalikult elust Petseris.) Ja siin on kaks lugu Murmanski oblastist – esimene on veidi laiem pilt sealsele elule, kuigi põhiliselt ikkagi Norilski Niklist ja teine kitsamalt Norilski Niklist Ärilehe jaoks.
ja selline nägi täna keskpäeval välja Krõmski Val (Sadovaja ringtee üks osa Kurski vaksali juures), kui läksin viisa järele.