Kuidas välisajakirjanikele uut, Kadõrovi Tšetšeeniat näidati

Tere jälle! Tagasi Groznõist Moskvas. Väike päevik kolmest päevast Tšetšeenias (üleval fotol õpivad väikesed poisid koolis lesginkat ehk siis rahvustantsu). Kirjutatud ühe jutiga nagu ikka, seega kirjavigu ilmselt üksjagu... Kõiki muljeid ei jõudnud kindlasti kirja panna, millest on kahju. Aga jälgige ka Päewalehte, seal peaks lähipäevil ilmuma mu reportaaž ja hunnik fotosid Tšetšeeniast, mida meile näidati. Ilma valikuvabaduseta. Sest nagu ma enne kirjutasin, siis selle reisi organiseeris Vene MID välisajakirjanikele ning programmi panid kohalikud kokku. Käisime, kuhu meid viidi ja vaatasime,mida meile näidati. Seejuures saatis meid pidevalt hunnik automaatureid.

Esmaspäev, 18. veebruar
Esimese päeva esimesed muljed Groznõist on, mis seal salata, positiivsed – bussiga linnast läbi sõites ei leia enam erilisi märke sõjast ega sellest, et Tšetšeenia pealinn veel mõned aastad tagasi varemetes oli ja Stalingradi 1943. aastal meenutas. Hea tuttav James Reutersist ütleb, et ta käis esimest korda Groznõis poolteist aastat tagasi ja selle lühikese ajaga on linn muutunud nagu öö ja päev. Asfalttee lennujaamast kesklinna on väga hea.
Lennujaam on uus ja Venemaa kohta ilus. Peale Moskva olen ma nii korraliku lennujaama Venemaal näinud veel vaid Anadõris, Abramovitši kuningriigis Tšukotkal.
Lennujaama hoone otstes tervitavad saabujaid kaks suurt portreed – Putin ja Tšetšeenia eelmine president Ahmad Kadõrov, praeguse presidendi Ramzan Kadõrovi tapetud isa. Samad portreed vahivad vastu, kui lennujaamast välja sõidad. Kohe on esimene kontroll-läbilasekpunt automaaturitega.

Meid välisajakirjanikke, umbes 20, saadavad samuti automaaturid. Ja mitte vähe – kohati kuni kümme meest kohalikust OMONist. Räägin tiba nende juhiga ühe peatuse ajal. Ta ütles, et muidugi on olukord stabiiline ja midagi kartma ei pea, aga OMON on „lihtsalt igaks juhuks, paljugi mis juhtuda võib.” Aga ei öelnud, et mis siis juhtuda võib. Kesklinnas peatudes ei ole neid automaatureid isegi eriti näha, istuvad autodes. Aga kui hiljem viiakse meid ühte haiglat vaatama kesklinnast väljas, siis on automaaturid igal pool tänava otstes. Fotol ajab üks meid saatnud OMONikas tänava ääres juttu kahe tänavapühkija tädiga, kes näevad välja nagu väiksed nõiad. Keda huvitab, siis pange tähele OMONika AK salve - sinna mahub 70 padrunit tavalise salve 35 asemel.
Kui saabusime, siis küll keegi meie eripropuskeid ei kontrolli. Reutersi kohaliku reporteri jutust tuleb välja, et ega siin sisuliselt ei kontrollitagi. Et võib küll niisama Moskvast pileti osta ja külla lennata tuttavatele. Et kui just videokaameraga väga avalikult vehkima ei hakka, siis ei juhtu midagi. Sama kinnitab hiljem kohaliku parlamendi spiiker, et võib ka niisama tulla, et pole vaja mingit eriluba. MVD nõuab ajakirjanikelt seda veel intertsist, selgitab ta. Aga nagu teada, on Venemaal läbi aegade inerts alati kõva olnud.

Ma arvan, et enamus vene linnu näeb mornimad välja kui Groznõi praegu. Fenomen on ilmselt selles, et linn on sisuliselt uuesti üles ehitatud ja näeb sellepärast selline värske välja. Hipodroomi linnaosa (fotol majad sellest linnaosast, aga enamus linna siiski nii piltilus välja ei näe, see on kõige ilusam linnaosa), kuhu meid kõige peale viiakse, korrusmajad näevad küll nagu nõelasilmast tulnud. Lapsed mängivad ja jalutavad tänaval, täitsa tavaline linnaelu.
Samasugune nõelasilmast tulnud on ka Presidendi lütseum, kuhu meid viiakse. Tšetšeenia eliitkool, mis valmis alles eelmisel sügisel. 1500 õpilast. Nagu direktor uhkelt ütleb, siis õpetavad nad tulevast Tšetšeenia eliiti.
Kooli seinal on jälle pirakas plakat Ahmad Kadõrovist. Koolis vestibüülis on suur stend mõlema Kadõrovi pildiga ning neile pühendatud luuletused. Kõrval seisavad Venemaa, Tšetšeenia ja Ühtse Venemaa lipud.
Kooli direktor räägib, et veel kaheksa aastat tagasi elas ta lahingute ajal kaks kuud oma maja keldris, aga nüüd on juba terve linn üles ehitatud.
Räägin mõne inimesega, mis on see fenomen, et 98 protsenti Tšetšeeniast osales duumavalimistel ja 99 protsenti (või oli see vastupidi?) hääletas võimupartei poolt. Saan põgusalt jutule ühe kaupmehe-vanamehega, arstitädiga, õpetajaga ja ühe haigega haiglast (kolm viimast olid kõik naised). Kokkuvõte – mindi ja hääletati üksmeelselt Putini poolt, sest nad peavad teda sõja lõpetajaks ning tänu temale ehitati Tšetšeenia nii kiiresti üles.
Nende inimeste arvamuse võib kokku võtta Liida-nimelise pensionäri (see oli see patseint haiglas) sõnadega: „Putin on aus, õiglane ja ei varasta, sellepärast hääletasidki kõik tema poolt.” Tuleb ju tuttav ette – tsaar on alati olnud aus ja õiglane. „Kõik tahavad rahu. Kui vaja, siis me hääletame ka 200-protsendiliselt Putini poolt,” täiendab Liida.
Mingi point nende arvamuses isegi ehk on. Selles mõttes, et sellest on veel võimalik aru saada miks Tšetšeenia üksmeelselt Putinit toetas - lasi vabariigi varemetest üles ehitada ning objektiivselt võttes on elu suurte sammudega seal paranenud - , aga see ei seleta teiste Kaukaasia vabariikide samasugust toetust...
Põhilised töökohad on siin ehitusel. Metsik ehitamine käib. Sellist ehitamist ja niipalju uusehitis korraga pole ma veel kunagi näinud. Ehitusel on palk kohalike sõnul 12-15 000 rutsi, mis on ilmselt väga korralik palk, sest õpetajad ja arstid teenivad siin näiteks kaks korda vähem!

Nägime ka bussiaknast vägeva mošee ehitamist kesklinna. Nagu palee. Sellest peaks tulema suurim mošee terves Euroopas. Türgid ehitavad ja valmis peaks saama aasta lõpuks,
Vahepeal vahelduvad tänava ääres erinevad plakatid jällegi Ahmad Kadõroviga. Näiteks selline tekst: „Ma olen alati oma rahva üle uhkust tundud” ja vana Kadõrovi foto.
Groznõi kliiniline haigla jätab üsna ülerahvastatud mulje. Umbes 30-ruuduses toas on 8-9 voodit. Naised ja mehed ühel korrusel läbisegi, aga mitte samades tubades. Saabastes võib igale poole sisse minne, ei mingit erilist puhtuse jälgimist.
Palju suhkruhaigeid, mis arstide sõnul pidi olema sõja ajal läbi elatud stressi tagajärg. (Ei oska öelda,kas see võib olla nii.) Diabeetikute seas on üllatavalt palju noori tüdrukuid.

Ööseks majutatakse meid otse lennujaama külje all olevasse Vene sisevägede baasi. Taas elan üsna spartalikes tingimustest. Kolmekesi toas – kolm voodit, kolm väikest kapikest, lauake ja toolid. Dušš koridoris, aga sooja vett jälle pole. Õhtust sööma viiakse meid kõik korraga, aga õnneks mitte rivisammul. Muidu jätab sõjaväebaas hea mulje (fotol üks tänavatest baasis, näha on kasarmud). Ei ütleks, et näiteks USA baasid, kus ma olen olnud Iraagis ja Afganistanis, oluliselt paremad välja näevad (seal on muidugi ajutised baasid, aga see on alaline). Hästi puhas. Valmis viis aastat tagasi.
Tuli välja, et see sisevägede 46. operatiivbrigaadi baas on kõige suurem Tšetšeenias. Sealses baasis, kus on ka näiteks oma kool ohvitseride ja allohvitseride lastele, teenib 15 000 inimest. Kuulsas Hankala baasis elab näiteks 11 000 meest-naist.

Teisipäev, 19. veebruar
Hommikul viiakse meid Šaliisse, mis on rajoon Gronznõi naabruses ja samanimeline linn. Teises sõjas purustati Šalii peaaegu täielikult. Nüüd taheti meile näidata, kuidas linn on täielikult taastatud. Linnajuhid väidavad, et linn ehitati üles kolme kuuga! Eelmise aasta augustist kuni oktoobrini. Kohalikud tänavalt kinnitavad seda juttu.
Uued hooned, uus asfalt. Elanike arv on tõusnud üle 120 000, võrreldes enne sõda seal elanud 75 000 elanikuga, väitsid linnajuhid. Kasv on toimunud purustet küladest linna elama tulnud inimeste arvelt.

Pärast kohtumist lastakse linna peale. (fotol sissevaade ühte tänavaäärsesse kauplusse.) Inimesed räägivad jälle eranditult positiivset juttu, kuidas kõik on paremaks läinud ning kõik tänu Ramzanile. Ainult üks naine kähvab, et see mida teile näidatakse, on vaid pealispind. Sama väidavad mulle hiljem veel paar üllatavalt avameelset sõjaväelast, kelle sõnul pole ka olukord nii superstabiilne nagu meile väidetakse.... aga nende juttu on meil võimatu kontrollida.
Enne linnapeale laskmist palume Kadõrovi pressipealikku, et meid lastakse vabalt käia ilma saatjateta. Ja-jah, palun, mina mingit takistust ei tee. Sellele vaatamata antakse igale väiksele grupile üks OMONi automaatur kaasa. Nad väidavad, et neil on selline käsk ja Kadõrovi pressimees võib rääkida, mida tahab.
Ma olen linna peale koos kahe naisajakirjanikuga, Sloveenia ja Kataloonia raadiost. Lisaks automaaturile kleebib end meiega kaasa mingi lühike kutt, kes väidab, et on kohalik ajakirjanik. Aga ei kirjutanud ta midagi üles ega küsinud küsimusi, vaid kommenteeris aeg-ajalt, kui mõne kohalikuga rääkisime, et seda pole nüüd küll vaja küsida või, et miks teil on vaja seda teada. Lähme taga jumala tülli, siis ta solvunult kõndis veidi maad taga pool, aga kuulas ikka kõrv kikkis. Päris sitt tunne on nii töötada. Ja vana ei saanud kuidagi aru inimlikust palvest, et lasku jalga. Küllap pärast kaebas ka veel meie peale.

Jutustan veidi Kadõrovi pressiesindajaga, kes tegeleb konkreetselt välismaalastega, Timerlaniga (fotol). Moodsalt riides, elanud mitmed aastad Londonis ja NYCis – ja lapsepõlves viis aastat Tallinnas, 80-ndate teises pooles. Ütleb mulle rõõmsalt Tere! Ja räägib, et elas Kingissepa tänaval, see on siis nüüd Liivalaia. Et onu teenis Kloogal. Ja et tal elab praegugi veel sugulasi Eestis. (see ei jää viimaseks kokkupuuteks eesti keelega Groznõis – meid saatvate MIDikate boss Jevgeni Petrovitš oskab öelda „õlu”.)
Šaliist sõidame tagasi Groznõisse. Jääme linna sissesõidu juures pidama, pildistame Putini ja vana-Kadõrovi piltidega linna sissesõitu. Järsku pidurdab meie juures 600-seeria sport-Mersu ning välja astub Ramzan ise.... sellest kohumisest loete lähemalt järgmisel nädalal Päewalehest.
Pärast lubatakse meil poolteist tundi linna peal kõmpida. „Omapäi”, OMONi automaatur kaasas. Laseme siiski Times´i Moskva büroo juhi Tonyga meie valvuri juurest jalga. Pole hirmugi, et meiega midagi juhtuda võiks.
Saame päris mitme inimesega jutule, kes väitisid et ei käinud hääletamas. Teised ajakirjanikud räägivad pärast sama. Pärast väidavad parlamendi spiiker ja valimiskomisjoni juht, et küllap meil siis vedas ja sattusime juhuslikult nende 0,4 protsendi otsa, kes juhuslikult ei käinud valimas.... Enamus siiski kiidab Ramzani ja VVP-d ning on väga rahul, et sõda läbi. Mis on tõesti tore.

Aga mõne veidi kriitilisema inimesega õnnetusb veel rääkida ja nende jutust tuleb välja, et enamus nendest ülesvuntsitud majad kesklinnas, mida meile näidati kui näidet Ramzani ja Kremli hoolitsusest, on tühjad või siis elavad seal tšinovnikud. Hakkame siis Tonyga tähelepanelikumalt maju vaatama ja tõepoolest – prospekt Pobedal (üks peatänavatest, mis viib Ahmad Kadõrovi väljakule) on kõik renoveeritud majade aknad ilma kardinateta (siin need majad fotol on). Selge, et seal keegi ei ela. Pärast väidetakse meile, et veel pole jõutud neid kortereid lihtsalt välja jagada rahvale...
Kõikjal Ahmad Kadõrovi plakatid ja teda ülistavad loosungid. Arvukuselt järgmised on Putini plakatid ning siis noore Kadõrovi plakatid. Tšetšeenid vist armastavad plakateid.
Bussipilet maksab Groznõis viis rutsi (veidi üle 2 krooni), nii odavat piletit polegi Venes kuskil veel kohanud.
Kui Groznõisse satute, siis soovitan õhtusöögiks restorani nimega New City, asub prospekt Pobedõ 7. Päris head toidud olid ja külm õlu. Kõlab veidi imelikult, et sa soovitad head restorani linnas, mis 2004 oli veel täiesti varemetes.

Kolmapäev, 20. veebruar
Hommikusöögilauas satun kõrvuti istuma ühe meid saatva alampolkovnikuga, kes on armees teeninud 15 aastat. Osales teises Tšetšeenia sõjas. Põhiliselt teenib praegu Hankalas. Jutt läks rahale. Ütles, et tema auastmes mees teenib armees olenevalt ametikohast 21-23 000 rutsi. Eelmisel aastal oli palgatõus 7 prossa, nüüd veebruaris tõstetakse 9 prossa. Mõlemad tõusud jäävad alla siiski ka ametlikule inflatsioonile.
Tšetšeenias olles saab lisaks kommandeeringuraha 300 rutsi päevas. Kulusid eriti ei ole, sest kõik on siin tasuta. Varem maksti Tšetšeenias nö sõjategevuseraha, aga viimased kaks aastat enam mitte. Esimese sõja ajal oli see tasu 900 rutsi päevas, teise ajal vähem, 600 rutsi. Aga seda maksti reaalselt lahingutegevuses oldud päeva eest, mitte pidevalt. Praegu ametlikult enam mingit sõjategevust ei toimu, kuigi kaotusi on, aga vähe. Alampolkovniku sõnul peamiselt piirirajoonides, kus mägedes on raskem olukorda kontrollida. (Siin baasis näeme iga hommiku, kuidas üksused helikopteritega välja lendavad.) Tšetšeenia sõjas osalenud saavad veel täiendavalt iga kuu 1300 rutsi toetust.

Täna on täisigav programm. Kõigepealt viiakse ülikooli ja pärast keskvalimiskomisjoni. Ülikooli spordihoone seinal tervitab meid kohe suur plakat Ramzani pildiga, mis ütleb suure aitäh Ühtsele Venemaale (fotol on taustal näha ka mõni veel renoveerimata maja, neid ikka tegelikult linnas on). Rektor ütleb, et see on tänu selle eest, et Ramzan „kinkis” neile selle spordihoone. „Kinkis” tähendasb et lasi ehitada tema isa nimelise fondi rahadest. See on üks imelik fond, mis koosneb tšetšeeni ärimeeste väidetavalt vabatahtlikest annetustest. Aga keegi ei tea, ja meie ei saanud ka kelleltki selget vastust, et kui palju selles fondis raha on. Parlamendi spiiker ütles, et kui on vaja siis on miljon dollarit, kui vaja siis miljard dollarit. Arva sellest vastusest, mida tahad...
Ülikooli kohta öeldi, et selles õpib 16 000 tudengit! Aga siinjuures tuleb arvestada, et kõrgharidus Euroopas, mujal Venemaal on üks asi ja kõrgharidus Kaukaasisas teine asi. Kaukaasias on peaaegu kõigil kõrgharidus. Iseasi, kuidas see saadud on.
Tudengid räägivad kõik sarnast juttu, et peaasi, et Tšetšeenias on stabiilsus ja et see kõik on Ramzani teene.

Tüdrukud peavad ülikoolis kandma kõik pearätte, see on kohustuslik. Seelik on nagunii tšetšeenitarile kohustuslik. Ma küsisin, et kas neil külm ei ole (täna oli miinus neli), nad kihistasid naerda ja ütlesid, et on küll. (Fotol kaks ilusat tudengiplikat, kes ütlesidki, et neil on külm.)
Tšetšeenia keskvalimiskomisjoni juhi jutt kõlas meile, eurooplasetel, ütleme nii, et vähe arusaamatu või imelik, kui ta seletas, kuidas on võimalik et 99 protsenti inimesi käib valimas ning neist veel 98 prossa hääletab ühe partei poolt, nagu juhtus detsembris duumavalimistel.
Ta ütles, et meile võib see ju naljakas olla, aga nemad teavad, et see on tõsi ning see näitab rahva usaldust Kadõrovi võimu vastu. Et see on tšetšeeni mentaliteet ja et nende jaoks on valimised pidupäev.
Küsisin, mis ta eurooplastele soovitab, et ka meil oleks valimistel rohkem hääletajaid. Ta vastas, et „oma töösse tuleb tõsiselt suhtuda”. Raske vastu vaielda. Nii, et härra Sibul ja teised, paluks tõsisemat suhtumist. Ja veel üks soovitus Tšetšeenia valimiskomisjoni juhilt – valijatega tuleb rohkem tööd teha ja neid paremini informeerida.
Pealelõunal lendasime juba ära. Päevas käib kolm reisi Groznõi ja Moskva vahet. Lennujaamast veel. Valmis sai 9 kuud tagasi, kohe algasid ka lennud Moskva vahet. Varsti avatakse liin Rostovisse. Pärast sõda olid lennujaamast ainult varemed alles. Ega seda lennuvälja sõja ajal eriti ei kasutati, venelastel oli keelatud see. Lennujaama ümbrus on suht mägine ja pidevalt kütiti venkude lennukeid ja koptereid.
Lennujaama teisel korrusel on ägedad nahkdiivanid. Kõik erinevad. Raamatuletis oli müüdi raamatut Ramzan Kadõrovist. Kõvas köites, väga hea kvaliteediga, läkival paberil paks raamat. Roheliste kaantega, islami värvi. Sisaldas elulugu, kõnesid, intervjuusid, tähtsamaid korraldusi. Lõpus oli kümnete kaupa tervitus- ja õnnitlustelegramme, mis ta oli saanud. Täisvärk ühesõnaga. 32- aastaselt omada sellist raamatut enda kohta... maksis 1000 rutsi.
Meid saatnud kolm MIDikat ei kaotanud aega lennukit oodates. Kuna kommandeering oli läbi, siis võeti kotist kohe konjak ning valati stakannidesse laiali. Nendega kaasas olnud major ei öelnud ka ära.

Peldikus oli suur kiri: Peale tualetis käimist tõmmake palun vett peale! Lennujaama sissepääsu juures on vahva silt, mis ütleb, et automaadiga paluks mitte siseneda.
Tagasilend oli algul päris värvikas. Lendasime nimelt Tu-134-M-iga, mis on üks väike kirst. Lendab kiirelt ja kõrgelt. Aga kuna on suht pisike lennuk, siis rapub nagu tramm vahest. Täna oligi see kord, kus lennuk rappus nagu oleks tormiga merel olnud. Ausalt öeldes tundub mulle, et ma oleks pigem tormiga laeval merel olnud, kui täna 134-ga õhus. Tead küll, et kõik OK, et see lennuk rapubki niimoodi, aga ikka pole veel ära harjunud.
P.s. 23. veebruaril ehk nüüd laupäeval, kui kogu ülejäänud Venemaa tähistab kodumaa kaitsjate päeva, leinab Tšetšeenia 1944. aasta küüdistamise ohvreid. Sel päeval 64 aastat tagasi lasi Stalin seal korraldada palju hullema küüditamise kui eestlastele. Tšetšeeniast küüditatati suurem osa elanikkonnast, isegi rindelt toodi tšetšeene ära ja pandi rongile, ka kogu Tšetšeenia tollane juhtkond läks sama teed. Ja rong viis rahva Kasahstani ja Kirgiisiasse.

Panen siia lõppu veel vastuseid küsimustele, mis te mulle enne ärasõitu saatsite...Küsimus ja siis vastus.

Milliseid mõtteid Kadõrov Kosovo iseseisvumisest mõlgutab?
Kadõroviga ei jõudnud me sellest rääkida, aga parlamendi spiiker ütles, et Tšetšeenia jaoks see mingit pretsedenti tekita.

Kas linna tänavatel lapsi näeb? Kas igas vanuses? Millal? (S.t. kas koolilapsed on päeval koolis ja õhtul tänaval, või...)?
Lapsi on tänavatel polnoo! Täiesti tavaline elu nagu igas muus linnas. Lapsed mängivad majade vahel jne. Päeval koolis, õhtul kodus.

Kas linnas kino, kontserdi, ... kuulutusi on? Kas kultuurielu toimib?
Eriti ei näinud, kuigi kino pidi linnas olema avatud. Pigem tundus, et erilist kultuurielu ei kiha.

Mis telekanaleid seal näeb?
Kõiki Vene riiklikke kanaleid + neil on oma kohalik kanal Groznõi TV.

Mis lehti tänavalt/putkast osta saab?
Enamus on kollane pahn ja sellised ametlikud lehed nagu Rossiskaja Gazeta. Kommersanti ei näinud, aga Novaja Gazetat küll. Kioskitädi ütles, et Novajat väga loetakse seal ning Politkovskajat austatakse väga siiani.

Kuidas lapsed/noored purustatud kodu tajuvad? (Seda ilmselt küsida ei õnnestu)
Ei õnnestunud
Kuidas kulgeb linna taastamine ja kui palju on veel varemeis maju?
Mina ei näinud ühtegi varemes maja. S.t et meie marsruudile ei jäänud ühtki sõjast tekitatud varemest maja.
Kuidas elavad need, kelle kodud on purustatud?
Jämedalt öeldes on kaks võimalust. Kes tahtsid, neile maksid riik 400 000 purustatud korteri eest, teistele, kes raha ei tahtnud, remonditi korterid renoveeritud majades.

Kysi, kust tuli see legend, et seal v6itlesid "valgetes sukkpykstes eesti nais-snaiperid". Kysi kas nad on sellest midagi kuulnud ja kui usutav see neile endile tundub.
See on tõesti legend. Aga keegi ei osanud öelda, et kust see pärit on.

Meedia kohta juba küsiti, aga ole hea, uuri seda ka, kuipalju need kohalikud seal avalikku internetti näha saavad. Võibolla on see täiesti kohatu küsimus, aga eks see siis näha on.
Mina ei näinud ühtegi avaliku internetipunkti. Sellega on probleeme, sest ka nende eliitkoolis oli küll arvutiklass uhke, aga see polnud lülitatud internetti... Nagu ma olen aru saanud, siis seal käiakse mobla kaudu aktiivselt internetis. See pidi üldse olema Põhja-Kaukaasia vabariikide fenomen.

Kui palju elab Tšetšeenias/Groznõis kohalikke venelasi ja millised on suhted tšetšeenidega?
Vähe. Isegi väga väha. Pärast esimest sõda lasid kõik jalga. Räägitakse, et nüüd on mõned pered tagasi pöördunud. Ja põhjus selles, et Vene linnades ei võeta neid kui omasid, öeldakse neile, et nad on tšetšeenistunud ja nendest peredest pärit vene lapsi narritakse. Ja nad on sellepärast hakanud tagasi sõitma.
Kas tšetšeenidesse suhtutakse kui võidetud ja alandatud rahvasse (kes kardavad tänaval igat vastutulevat vene sõdurit)?
Vene sõdurid eriti tänaval ei käi. Need, kes tänaval relvis käivad, on kõik kohalikud üksused. Ja neid on seal päris mitu.
Kas tavaline noor tšetšeen vihkab venelasi? Kas tšetšeenid oleks soodsatel tingimustel valmis alustama uut iseseisvussõda näiteks 50 aasta pärast?
Nii sügavale hinge ei saanud nii lühikese ajaga pugeda. Ei oska hinnata. Vabariigi juhid väitsid, et mingi sõda pole enam võimalik. Tahaks loota, tegelikult.

Kas tšetšeenide vaimne selgroog on murtud? Kas nad usuvad veel oma riigi võimalikusesse (tulevikus)?
Praegu tundub, et ei usu. Õigemini, praegu nad vist ei taha ega ka eriti mõtle sellele. Kõik, no suurem osa kindlasti, on sõjast väga väsinud.

küsi kõigilt ikka selle kohta mis eestist arvatakse ja mida üldse teatakse,selle pronxsõduri ja muu kohta, kes on seal kõige kuulsam eestlane.
Ükski kohalik ei küsinud mult PS kohta, kui ma ütlesin, et olen Eestist. Kõik hakkasid rääkima, kuidas nad on Eestis käinud ja kuidas neile seal meeldis. S.t. et need hakkasid rääkima, kes on käinud...

mind huvitaks (lisaks eelpooltoodule) tšetšeenide suhted inguššide ja osseetidega.
Inguššidega räägivad tšetšeenid peaaegu sarnast keelt. Nende suhted on tegelikult keerulised. Tšetšeenid isegi ütlevad vahest, et ainus rahvus keda nad kardavad ja ei usalda on ingušid. Praegu on ametlikult suhted normaalselt. Osseetide kohta ei tea.

Paar aastat tagasi mängis Vene jalgpalli kõrgliigas selline punt nagu Groznõi Terek. Isegi neegripoisid olid värvatud, teistest välismaalastest rääkimata. Mind huvitab, mis "projekt" see oli ja mis sellest on saanud - mängivad nad pärast kõrgliigast väljakukkumist ikka esiliigas edasi? Ja kui palju see meeskond üleüldse Tshetseeniaga, peale nime, seotud oli. Ega nad Groznõis oma kodumänge ikka ei mänginud, või mine hulle tea?
Mängivad sellest aastast Vene kõrgliigas. Meeskonnas on tšetšeene, nt kapten on kohalik. Aga kohalikke on umbes veerandi jagu. Mis iseenesest pole ju vähe. Brasiillased on.Kodumänge peaksid hakkama mängima Groznõis, kui suudavad staadioni veidi laiendada kähku. Ma usun, et Ramzan kisub kellelgi pea otsast, kui staadionit käpelt ei laiendata.

Kui õnnestub mõne tavalise reamehega või mõne muu võitlejaga rääkida, mida nemad arvavad ja kaua nad peavad seal olema?
Mõnda aega veel. Gruusiaga piiriääresed mägised rajoonid ei ole ikka veel täielikult föderaalvägede kontrolli all. Põhiline vastutegevus toimub seal. Seal ikka hukkub veel vene sõdureid ja kohalikke miilitsaid. Bojevikkude arvukuseks pakutakse 400-500 meest.

Jaanuaris käis siin heade RKK inimeste kutsel üks onu Carnegiest, kes ütles, et P-Kaukaasia rahu on habras, sest toreda ülesehitustöö varjus toimub kõva islamiseerumine ja kohalikud valitsejad nikerdavad vaikselt šariaati.
Ametnikud väitsid kõik, et šariaati ei tule mingil juhul. Aga et mõõdukas islam tuleb ainult kasuks. Noored on isegi väga religioossed. Ramzani eeskuju pidi neile kõvasti mõjuma. Näiteks ülikoolis peavad tüdrukud kõik kohustuslikult kandma rätikut. Kõige levinumad on sellised kirsivärvi punased nagu need tüdrukud siin fotol kannavad. Palvetamine pole siiski kohustuslik.

aga tee seal kus ööbid raffaga ka intervjuu
nad polnud eriti jutukad...

Kui saad, katsu välja selgitada võimalikult täpne tšetšeenide rahvaarvu muutus enne I ja II sõda ja nüüd. Väidetavalt tapsid venelased tervelt KOLMANDIKU sellest miljonilisest rahvast.
Ametlikult on rahvaarv hoopis suurenenud.... 1992. elanud seal miljoni ümber ning nüüd 1,2 miljoni. Ametlik statistika väidab nii. Nad väidavad, et paljud tšetšeenid on vabariiki tagasi tulnud, kes seal olid varem lahkunud, ka enne sõda. Kõlab kahtlaselt, aga ärge mind süüdistage selles. Küll aga on langenud Groznõi elanike arv – enne oli pool milli, nüüd 350-400 000. Parlamendi spiiker väitis, et kahe sõja tulemusena on Tšetšeeni kaotanud langentute, kadunute ja ära sõitnutega 100 000 inimest, neist 5000 kadus teadmata kuhu...