Lenini rümp lebas seal klaaskirstus nagu Lumivalgeke kunagi. Ainult, et kes teda suudelda küll tahaks? Ei usu, et kellelgi isu oleks. Seda enam, et ta nägi välja nagu miski villane labakinnas – isegi tema nahk ei tundunud enam päris olevat. Justkui oleks Venemaa vahvad käsitöömeistrid üritanud võimalikult inimesesarnast nukku teha. See on neil muidugi välja tulnud. Inimese keha seal küll enam ei leba. Kahjuks ei tohitnud fotokat kaasa võtta.
Aga mauseoleumist. Esimene tunne sinna sisenemisel on õõvastav, astud ikkagi teise inimese kirstu ju, surnu koju. Aga nii see peabki ju olema, surnu kodu peabki kole koht olema ja hirmu tekitama. Selles mõttes arhitektile ja ehitajale 5+. Iga mõne meetri taga seisis rohelises ürbis sõdur-valvur. Küll võib ikka mõnus töö olla seal maa-all surnu juures seista. Iseenesest pole mauseoleum suur, Leninil pole üle ühe toa ju enam vaja. Lähed uksest sisse, keerad kohe paremat kätt trepist alla ning oledki väikses saalis, mille keskel kõrgendusel seisabki klaasist kirst. Astud trepist üles ja saadki onu Leninile otsa vaadata. Nagu poes lihaleti ees. Aga kaua vaadata ei saa, sest nagu seisma jääd, hakkab rohelises vormis nooruke sõdur sisistama – minge edasi, ärge seiske! Kah huvitav reegel, peale minu pole sel hetkel all saalis ühtegi külastajat.
Trepist uuesti all, siis uuesti üles mööda pikemat treppi ja oledki väljas. Kõik see võttis aega umbes paar minutit!
Pääs mausoleumini võttis palju rohkem aega. Esiteks ei lubata sinna kaasa võtta kotte ega fotokaid, ka pildistavaid moblasid mitte. Need tuleb ajaloomuuseumi nurgas asuvasse hoiupunkti anda 30 rutsi eest. (mausoleumi pääs iseenesest on tasuta.) Siis ootab sind metallidetektor. Edasi jalutad mööda Kremli müüri. See on vähemalt huvitav, loed nimesid. Ma ei teadnudki, et sinna on ka paras ports välismaalasi maetud – igasugu välismaa revolutsionääre nagu McArthur, John Reed, Kuusinen jne.
Kõige tähtsamatele nagu Brežnev, Stalin, Frunze, Andropov, Kalinin jt on püstitatud eraldi skulptuurid (vähemtähtsamatel on lihtsalt plaat müüris), mis on ilmselt suht hiljuti valmistatud, sest nad on kõik ühesugused ning päris värsked. Eemalt paistab kõigi nende monumentide ja plaatide ees värsked punased nelgid. Huvitav, kas neid käiakse iga päev sinna värskeid panemas? Tuleb välja, et ei. Tegelikult on need platsmassist nelgid! Koonrid sellised.
Mausoleumsit väljudes ootab mind ees veel üks atraktsioon – kuidas hoiupunkti antud kott kätte saada. Pealtnäha lihtsa ülesande – minna ja see ära võtta – teeb keeruliseks see, et duumavalimiste järgses tont-teab-mille-kartuses on Punane väljak sisuliselt ümber piiratud. Metallist aiad ees, kümnete kaupa miilitsaid ja sisevägede sõdureid, lisaks veel Nashid tolgendamas. Väljakule – kus on lõpuks avatud uisuväljak - saab ainult paarist kohast ja väljakult ära ka ainult paarist kohast. Aga mitte samadest kohtadest. Seetõttu ei saa ma sealt, kust ma mausoleumi tulin, enam välja, kuigi kotihoiuni on sealt loetud meetrid, vaid pean vantsima 20-minutilise ringi Teatri väljaku ja Ohhotnõi Rjadi kaudu. Ei viitsi seletadagi kui absurdne see on, sest selliste asjadega harjub siin ju ruttu.Kinos satuusin vaatama sellist filmi nagu Russalka. Kui seda millegagi võrrelda, siis see on Vene Amelie. Selline kurvalt lõbus film. Kuigi traagiline on üldtonaalsus siiski helge. Omapärasest tüdrukust, kes muutub nagu õnne toovaks talismaniks. Film räägib ka sellest, et kui suurt rolli mängib elus ikkagi juhus. Enamus meist mõtleb väga harva sellele, aga me ikka sitaks palju sõltume juhusest. See juhus võib ühe hetkega kõik lõpetada. Meie suhted sõltuvad sitaks palju juhusest. Ja kui see õige juhus tuleb, siis võiks sellest kõvemini kinni hoida. Liiga palju narrime oma armastust.
Kihvt peaosaline oli filmis – Anastassija Dontsova.A see oli ka tore. Käisin päevasel seansil Oktoobri-kinos täiesti kesklinnas, uuel-Arbatil. Algul olime suures saalis üldse ainult kolmekesi – mina ja siis üks paarike. Umbes veerandtunnise vaatamise järel tuli veel üks paarike.
Kuigi ei peaks siin poliitikast eriti kirjutama, siis siiski paar fakti lõppenud duumavalimiste kohta. Lihtsalt need tunduvad nii huvitavad.
Nezavissimaja Gazeta arvutas välja, et keskmiselt läks üks duumaliikme koht maksma 6,7 miljonit rubla, mis teeb kroonides 2,95 miljonit. Arvestades, et Ühtne Venemaa sai 315 kohta, siis läksid need neile maksma 930 miljonit krooni.... Mine võta nüüd kinni, kas nad tegelikult ka nii palju kulutasid või kulutasid nad tegelikkuses hoopis rohkem. Oleneb, kas siia sisse on arvestatud kõiksugu varjatud reklaam nende kasuks, kogu see administratiivne ressurss, mis nende kasuks töötas jne. Arvan, et ei ole.Siin on regioonide TOP 10, kus Ühtne Venemaa kõige rohkem hääli korjas, sulgudes protsent mida Putin korjas samas regioonis 2004 presidendivalimistel. Nagu näha, siis eranditult kõik on rahvuslikud regioonid – vabariigid või autonoomsed oblastid.
1 Чеченская республика 99,36 (92,30)
2 Ингушетия 98,72 (98,18)
3 Кабардино-Балкария 96,12 (96,49)
4 Мордовия 93,41 (91,35)
5 Карачаево-Черкесия 92,90 (82,28)
6 Дагестан 89,19 (94,61)
7 Республика Тыва 89 (87,53)
8 Агинский Бурятский АО 83,24 (84,25)
9 Башкирия 83,12 (91,78)
10 Татария 81,07 (82,58)
Ja siin on regioonide TOP 10, kus Putin ja Ühtne Venemaa kõige vähem hääli korjasid. Huvitav on vaadata, kui paljud neist oma koha nüüd kaotavad. Seletuseks – Piiter on alati olnud selline väga võimuvastane linn Venemaal, ning üldiselt loetakse siin seal saavutatud 50 prossa suht heaks tulemuseks Ühtsele Venemaale. Ja ega Moskva tulemus ka eriti üllatav pole. Ühtse Venemaa põhitoetajaskond ei ela suurlinnades.
1 Ненецкий АО 48,78 (76,90)
2 Санкт-Петербург 50,33 (75,12)
3 Ярославская область 53,17 (70,81)
4 Смоленская область 53,92 (64,91)
5 Москва 54,15 (68,61)
6 Алтайский край 54,69 (67,64)
7 Приморский край 54,87 (59,37)
8 Мурманская область 55,11 (74,04)
9 Магаданская область 55,24 (70,05)
10 Кировская область 55,38 (65,52)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar