laupäev, detsember 15, 2007

Mihhalkov tegi suurepärase filmi inimeste vastutusest

Vaatasin lõpuks ära Nikita Mihhalkovi viimasel filmi 12. Kuigi Mihhalkovi poliitiline tegevus on nagu ta on, siis režisöörina on ta endiselt suur meister, peab tunnistama.
Film on üsna ühiskonnakriitiline, nagu on kombeks öelda. Näiteks Venemaal vohava natsionalismi vastu. Mõnele ehk tundub, et see on kuidagi vastuolus Mihhalkovi praeguse riigitruuduse ja Putini poliitika kiitmisega. Tegelikult ei ole, sest Mihhalkov on kriitiline just sisemiste asjade vastu Venemaal, mis Vene ühiskonnas sisemiselt valesti on.
Minu jaoks on filmi üks võtmelauseid see – et kui suured ei hoolitse väikeste (inimeste) eest, siis väikesed on sunnitud elama oma seaduste järgi ehk teevad ükskõik, mida et ellu jääda. Ja teine lause see – imestasime, suitsetasime koos, sõimasime ja kirusime, rääkisime õigust...ja pärast läks ikka kõik edasi nagu seni. See on päris täpne kirjeldus Venemaal valitseva korralageduse kohta.
Filmist saab päris hea sissevaate tegelikku Venemaa ellu. 12 vandemeest, kes peavad otsustama, kas üks tšetšeenist poiss on tapmises süüdi või mitte, räägivad igaüks väga kihvtid lood. Ja veel kuidas räägivad – kõik 12 on kahtlemata Vene tippnäitlejad ja esitavad oma rollid suurepäraselt.
Süzee on nagu ikka 12-s, algul on ainult üks vandemees kohtualuse süüditunnistamise vastu, lõpuks ainult üks poolt. Lõpp on selline, et lääne vaataja jaoks on ta ehk teravmeelne, aga mulle tundub, et vene vaataja jaoks mitte....kahjuks. Moraal on selles, et vangis ehk süüditunnistades elaks see tšetšeeni poisike kauem kui vabaduses, kus ta suure tõenäosusega kiiresti maha lüüakse.
Inimesed on nagu alati sõnades õilsad ja õiguse eest väljas, aga kui asi läheb konkreetseks, seda õilsust ja õigust tuleb tegudega kaitsta, siis..... Ma usun, et paljud tunnevad filmi lõpus ebamugavust. Ma ise ka, eriti! See on film suurest vastutusest. Et me peame vastutame palju rohkemate asjade eest, kui me tahaksime, kui meil oleks mugavam.
Lõpuks mõistavad kõik ikkagi poisi süütuks, otsustavad sellega tema saatuse, vabastades samas iseennast vastutusest. Absurdselt kõlab, aga nii on. Filmi lõpus on tiitrid: „Seadus on üle kõige, aga kuidas olla kui halastud osutub seadusest ülemaks.”
Aga veelkord, suurepärased näitlejatööd ja suurepärane film. Aga kuidagi kummaline oli jälle see, et Mihhalkov endale jättis rolli, kus ta ise sai mängida sellist pooljumalat, kõige suuremat otsustajat, kõige targema ja läbinägelikuma rolli.
Üldse mulle tundub, kuigi ma pole üldse mingi filmisepts, et Vene filmil on see aasta väga hea. Ma olen ikka näinud väga palju häid filme. A võib olla me lihtsalt Eestis ei tea, ja mina varem ei teadnud, et Venes tehakse endiselt palju häid filme ja lihtsalt Eesti levisse jõudis ja jõuab mingit kahtlast kraami. Sest tegelikult on enamus häid filme ka Venes läinud tühjadele saalidele. Need,mis mulle on meeldinud, on enamus sellised väga kunstlilised, arthouse-tüüpi asjad.

4 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Äärmiselt huvitav!

liisa ütles ...

Eestisse jõuab häid ja päris värskeid vene filme dvd'del. Külastatagu Lasnamäe supermarketeid, Prismas on näiteks päris pikk lett.

Anonüümne ütles ...

Hollywoodi klassika "12 vihast meest" töötlus? Süzheekirjeldus vastab küll üks-ühele, v.a. ehk puänt.

Anonüümne ütles ...

Vaatasin värskelt Mihhalkovi «12». Jaanusel on õigus – tegemist on väga hea filmiga. Kuigi tegevus toimub ainult ühes ruumis, on pinge kogu aeg tagatud.
Palju häid näitlejatöid, karaktereid, psühholoogilisi paljastusi, vene inimtüüpide üldistusi ja kujundeid. Kõik ei ole veel kohale jõudnud. (Näiteks pean ma mõtisklema veel selle
üle, miks selline koera ja inimkäega kaader filmi lõpus.)
Omalt poolt soovitaksin vene filmidest "Valimiste päeva". Ühiskonnakriitiline ja komöödiasugemetega film vene valimistest.