Metroost, 80-ndate tagasitulekust, Urmas Otist ja "glamuursest kirjandusest"

Mulle meeldivad Moskva metroos kohutavalt tädid ja onud, kes istuvad putkas ja valvavad korda eskalaatoritel. Neil on nii põnev töö! Põhiline on, et neil kangid, mis panevad jooksva lindi vastavalt tahtmisele (ilmselt küll vajaduse järgi) edasi või tagasi liikuma. Mõtle, kui lõbus oleks vahetada eskalaatori suunda näiteks siis, kui inimesed sõidavad alla ning sa paned lindi hoopis üles jooksma! Kui palju lõbu ja nalja saaks! Kahjuks nad vist kunagi ei tee seda. Moskvas hinnatakse üldse nalja vähe. Igapäevaelus.

Need valvuriputkad on tõelised ajamasinad. Masinad minevikust. Kui sinna sisse kiigata, siis seal pole minu arust grammigi elektroonikat. Kõik puha mehaanilised kangid ning telefonid. Kaks-kolm ilma kettata telefoni kuhugi konkreetsesse kohta helistamiseks. Võimas. Metroo peab olema nii usaldusväärne, et miski nii kahtlase asja nagu elektroonika hooleks seda usaldada ei saa.
Vahel need valvuritädid – ja onud karjuvad ka oma valjuhääldajasse. Et ärge seiske vasakul poole, laske inimesed läbi. Või et eskalaatori astmetel ei tohi istuda. Aga tavaline vaatepilt on see, et valvur vahib lihtsalt kalapilguga tundide kaupa, pea kuklas, üles. Sest nad on alati eskalaatorite suhtes allpool. Alati on nad vanemad inimesed. Ilmselt see töö pole siiski nii väljakutsuv, kui pealtnäha paistab.
Täna nägin raamatupoes nimega Moskva esimest korda Eesti autori raamatut. Siiski avaldatakse siin metropolis ka Eesti kirjandust vene keeles, kui nii võib öelda. Arvake ära, kes see oli? Urmas Ott ja Playback. Paras tellis ja hind 1150 rutsi (506 krooni). Üsna luitunud nägi see raamat siiski välja, ilmselt juba kaua maganud seal riiulil.
Raamatupoes märkasin toreda nimega osakond – glamuurne lugemine. Umbes nagu Vene kirjandus, tõlkekirjandus, luule on eraldi riiulid. Glamuurne kirjandus on nüüd ka siis eraldi kirjandus, võtke teadmiseks.
Venemaal on nüüd taas tekkinud klass inimesi, kes on nevõiezdnõie ehk siis, keda riik ei luba välismaale sõita. Nagu Nõuka-ajal. Lihtsalt lennujaamas ei lasta sind üle piiri ja kõik. See nädal oli kaks juhtumit . Kõigepealt ei lastud Garri Kasparovi abikaasal koos tütrega üle piiri sõita ning seejärel oli sama nali ühe Kremli-suhtes kriitilise noorteorganisatsiooni juhiga (see kutt on tänaseks juba kuidagi illegaalselt Londonisse põgenenud, ikka saab nii järelikult). Lihtsalt miilitsa astub pärast check-inni ligi, tõstab furaškat ja teatab – sorry, aga ei sõida te kuhugi. Tipa-tapa koju tagasi.
See tuletas mulle meelde, kuidas üks mu tuttav rääkis ühest seltskonnaüritusest Moskvas, kus intelligentsemad inimesed olid tõsimeeli arutanud, et huvitav, kas 1937. aasta repressioonide aeg tuleb tagasi? Mina küll ei taha uskuda. Kuigi tublid 80-ndad paistavad küll ajaloo teki alt nina välja pistvat...

Metroost veel. Seal häirib mind juba ammu üks reklaam. Nimelt selline, kus tänapäeva üks kuulsamaid profipoksijaid, Vene koletis Valujev reklaamib... viina! Annab ikka tulla selle peale, et panna sportlane, noorte eeskuju, viina reklaamima. No muidugi, Valujev on selline mužik et anna olla. Aga eks sellelt fotolt on ka näha, et peakene pole selle mehe peamine tööriist.
See nädal ilmus mul kolm lugu novembrikuisest reisist Tšuktsimaale. Kes tunneb huvi, panen siia lingid – sotsialismist Abramavotši-moodi, põdrakasvatajate elust tundras ning kullakaevandamisest.

Järjekordne foto ka magajatest Moskvas. Kerjused kesklinnas Mjasnitskaja tänaval. Stiil on huvitav taas, kummargil magamine. Õnnetud inimesed, õues oli 2-3 kraadi külma...