Kolm kuud varem tänastes terroripaikades Põhja-Kaukaasias

Põhja-Kaukaasias on kolme viimase nädala jooksul juba kaks autobussi õhku lastud just nendes kohtades, kust ma augustis sealkandis kolades läbi sõitsin. Kokku on kahes lõhkekeha plahvatuses hukkunud kaheksa inimest. Loodetavasti kohtu seadus seekord ei kehti.
Viimane pauk kahe hukkunuga (17- ja 22-aastane tüdruk...) juhtus eile õhtul Stavropoli krais Nevinnomõski linna bussijaamas, kus vastu taevast lasti Pjatiogorsk-Stavropol liinibuss. Isegi olen seal jaamas bussi oodanud, kui käisin seal lähedal asuvast eesti külast Allmäest lugu tegemas.

Selline mittemidagiütlev koht, nagu neid Venemaa täis on. Bussijaam jäi kõige rohkem meelde sellega, et minu buss Naltšikisse pidi väljuma vist kell 15. Juhuslikult läksin veerand tundi varem välja ja vaatan, et Naltšiki kirjadega buss hakkab just peatusest välja tagurdama. Jooksin vehkides bussile järele ja sain peale. Bussijuht lihtsalt ütles, et tal on kiire!! Reisijatel on ju muidugi aega küll, oodaku järgmist bussi next päev, eksole. Ja selline nägi see tore bussijaam seest välja.
Novembri keskel lendas liinibuss vastu taevast Kabardiino-Balkaaria ja Põhja-Osseetia piiril, kui ta peatus miilitsa kontrollpunktis. Seal sai kuus inimest surma. Olen seda kontrollpunkti ületanud kaks korda. Kui Beslanis käisin.
Dokumente kontrollitakse seal. Kummalisel kombel keegi minult dokumente ei küsinud, kui läksin mikrokaga Belsani. Tagasitulles oli vähe erutavam. Siis ma hääletasin ühtede tšetšeenide peale ning meie dokumente uuriti erilise põhjalikkusega, ikkagi eestlane paaris tšetšeenidega – eriti kahtlane. Ma olin kindel, et vähemalt tuleb jama, sest mul polnud registrattsiooni ega midagi, aga siis läks üks tšetšeenidest õiendama ning miski nipiga saime dokumendid kätte.
Ei paista sealkandis vist erilist rahu kuskilt. Iga hetk võib sul viimane olla. Peab vist oma järeldused tegema ning igaks juhuks bussidega mitte enam sõitma seal.