Muljet avaldas, kuidas ta tund aega kestnud pressika jooksul väga enesekindlalt esines. Kordagi ei puterdanud, ei korranud ennast, ei parandanud ennast. Üsna läänelik stiil – pressika algul tänas ajakirjanikke suure huvi eest (reportereid oli päris palju, ainuüksi telekaameraid oli kümmekond), kinnitas, et alati loeb suure tähelepanuga ajakirjanduse kriitikat ning reageerib sellele. Tuhka, aga sellist viisakust ei kohta Vene tipptšinovnikute suust tihti.Pull oli see, et enne Vladimir Ivanovitši ilmumist käis üks tema pressisekretäridest ajakirjanike seas ringi ja küsis, et kas kavatsetakse küsimusi esitada ja kui, siis millist küsimust. Märkis kõik ilusti üles.
Kusjuures ma sain ka, ainsa välisajakirjanikuna. Kuigi tundus, et ega teised eriti ei pingutanud ka selle nimel.
Päratus koridoris, kus asub Jakunini kabinet, märkasin, et suht selle lähedal oli seinal uhkelt Džersinski portree koos tema lühikese elulooga. Pole see Džersinski midagi Venemaal maha maetud.Õhtul käisin Majakovski teatris vaatamas Figarod. Paras jandi tükk oli sellest tehtud, aga kannatas vaadata küll. Üsna lõbus ja eesmärk oligi ju töömõtted ära unustada.
Tõeliselt ebamugavad toolid olid seal, õigemini reavahed. Isegi Tu-134 (ja see on omaette standard) on laiemad vahed. Etenduse alguses käis tagapool (ma istusin tuttavatega 2. reas) selline lamin ja kohtade jagamine, et näitlejate juttu polnud eriti kuuldagi. Nojah, etendus algas ju juba kümme minutit pärast väljakuulutet algust. Tihti algab etendus aga 15-20 mintsase hilinemisega, ilmselt polnud osa vaatajaid sellega arvestanud.
Sümpaatne oli see, kuidas etenduse lõppedes näitlejatele lilli viidi. Polnud miskit eestilikku tagasihoidlikku lilleulatamist lilleneiule, vaid joosti ikka õkva lavale ja viidi isiklikult lemmikule. Mõni läks sellise kuhjaga nagu oleks lillepoe tühjaks varastanud ja andis igale näitlejale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar