Moskvas sajab lund

Moskvas on täna päris kõva lumesadu. Maha sadades sulab küll kohe ära, aga autodel on päris korralik lumevaap peal. Foto tegin kodu rõdult. Ei mäletagi, millal ma viimati nii varast lumesadu nägin.
Eile hilisõhtul käisin siis seda profipoksi raskekaalu tiitlimatši vaatamas. Kirjutasin sellest loo ka Päevalehe spordile. Ma ei viitsi eraldi siia midagi kirjutada. Panen toorelt sama kirjelduse siia, tiba lühemalt lihtsalt.
„Печень удаляй!” röögatab noor, tüüpilise FSB-soenguga mees minu kõrval, nagu saan maha istutud. „Löö tal maks lahti!”, umbes nii kõlab see vabas tõlkes eesti keelde. Veel ei ole see tiitlimatš, vaid kergemad mehed madistavad oma tiitli pärast. Aga kisa ja karjumine on juba selline, mida näiteks Eestis ei kuule isegi korvpalli finaalmängu otsustava mängu ajal.
„Punases ringis Suuuultan Iiiiiiiiibragimov!” venitab teadustaja Venemaa poksija nime nii nagu oleks tuletõrjealarm tööle pandud. Proovige kodus, vaadake, mis naabrid arvavad.
Poksijad saabuvad täpselt nagu filmis. Kollasesse valgussõõri ilmuvad pimedast läbi tehistossu lihaselised kehad.
Ringi tulevad poksijad totaalselt erineva muusika saatel. Holyfield keblutab ringi lõbusa hipimuusika saatel, Ibragimovit saadab räme hevi. Õhkkond on nagu rokk-kontserdil, rahvas vilistab ja röögib „Sultan, Sultan!”, „Rossija, Rossija!”.
Kohe poksiringi kõrvale võtavad neljas reas kohad sisse tõsised mehed nagu mõnest halvast maffiafilmist. Kuigi saalis on suht hämar, eelistavad osa neist kanda, ilmselt stiili mõttes, musti prille.
Matš, mida teleka kaudu kantakse otse üle 120 riiki, algab. Minu kõrvalt karjub keegi: „Hammusta tal kõrv ära!”, keegi lisab juurde: „Teine kõrv!”. Räme naer ümberringi. Vihje Ibragimovile sellest, et kunagi hammustas teine poksilegend Mike Tyson Holyfieldi matši ajal kõrvast ning pures seda korralikult.
Te ei kujuta ette, kui kiiresti nad löövad. Suured mehed, aga rusikad vihisevad nagu kärbsepiitsad. Kui nad üksteist nuhtlema sööstavad, siis on kuulda, kuidas ringi põrand mürtsub. Nagu kaks rasket härga tormavad üksteise kallale.
Minu kõrval istub suur turske mees. Iga raundi ajal, kokku on neid 12, hüppab ta mitu korda püsti, käed rusikas ning poksib läbi õhu, näidates Ibragimovile ette, kuidas peaks lööma. „Mine nüüd edasi, Sultan! Löö! Hästi!”. Ühe käega sööb terve matši aja pähkleid nagu suur orav, teise käega näitab lööke ette.
Kui läheneb raundi lõpp, võtavad poksijate sekundandid sisse stardiasendi. Nagu vormel 1 masin tuleks rehvivahetuseks boksi. Esimese sekundandi käes on tool, mille ta gongi kõlades pistab välgukiirusel köite vahelt ringi. Justkui poksija kukuks momentaalselt kokku.
Edasine meenutab auto kiirhooldust, poksija ümber askeldavad kolm-neli meest, kellel on igal ühel oma roll. Kes pistab veepudeli talle suhu, kes masseerib löökide all kannatavat nägu, kes lapib rullis kulmu ja nina. Lisaks üritab treener karjudes – muidu ei kuule – selgeks teha, mida edasi teha.
Viimase raundi ajal võtab mu hasartne naaber mobla ja helistab sõbrale ning hakkab talle telefoni teel otsereportaaži tegema. Millise kirglikkusega! Viimased poolteistminutit matšist on püsti hullumaja. Publik, kes saab aru, et Ibragimov võidab, tahab, et ta Holyfield nokauti lööks. „Kefiiri talle!” karjub keegi tribüünilt meeletu jõuga. Mis pagana kefiiri?? Eisaaaru.
Justkui rahvast kuulda võttes, teeb Ibragimov päris matši lõpus imelöögi. Laseb mõlemad käed alla, kallutab õlad veidi taha, tekib nagu vibuasend ning lajatab siis parema käega kogu keha jõuga Holyfieldile. Too saab käed ette, aga löök on nii tugev, et sellest hoolimata on näha kuidas ameeriklane vangub kõvasti, aga sitke vana jääb püsti. Ma arvan, et Ibragimov oleks selle löögiga laternaposti ka pooleks löönud, aga näe, neegrit see löök ei võtnud.
Lõpuks kaitseb Ibragimov WBO-versiooni tiitlit kõigi kolme kohtuniku häältega. Võidab kindlalt, aga mitte ülekaalukalt. Ibragimovi auks lastakse Depeche Mode´i „Personal Jesus´st”.
Interfaxist lugesin, et Eesti Moskva konsulaadi andmetel on pärast aprillisündmusi Venemaal Eesti viisade väljaandmine vähenenud 10-12 prossa. Polegi eriti hull ju asi siis, ma kartsin, et kukub rohkem. Eks esimesel kuu oli kõva kukkumine, aga nüüdseks on jälle tagasi kerinud.
Väike lugemissoovitus ka. Ilves on kirjutanud venemaa kohta huvitava loo Diplomaatias. Vähemalt on selles selge point. Kuigi kardan, et suursaadiku Marina Kaljuranna töö teeb see jällegi keerulisemaks Moskvas.
Leidsin Ilvese loost enda jaoks uue sõna eesti keeles – rõlge. Tähendab see – perverssne.
Ja siis on mu hea sõbrad-Peipsivanausulistepildistajad oma kodukale pannud uued fotod üles. Soovitan. Kes käis suvel nende näitust Kasepääl vaatamas, see teab, et väärt kraam.