Kolekujumees, tema kiri Putinile ning Eesti-Artur

Täna sattusin mööda jalutama Gružinskaja (Gruusia) väljakust ja mis ma näen – suured kujud seisavad kahel pool tänavat. Lähen vaatama – kõik on õige, seal asuski Zurab Tsereteli masterskaja. Kes temast pole kuulnud, siis kõige lihtsam on öelda, et ta on Venemaa Tauno Kangro. Armastab ka väga monumentaalset skulptuuri. Moskva kesklinnas seisab keset jõge tema tehtud ligi 30 meetrine Peeter I kuju, millel on laev peas.




Aga need toredad kujud seisavad seal tänaval tema ateljee ees. Neid pole ilmselt keegi tahtnud või siis on tellija need tagasi saatnud või siis pole lihtsalt jõutud veel üles panna. Klounid esiplaanil, teisel pool teed paistavad Nikolai II ja Püha Jürka.
Kunstnikud seda Tseretelit üldiselt siin ei salli, väidavad et tal on halb maitse ja et ta on kohutav karjerist. Tseretelil on sellest ilmselt ükskõik, sest see-eest saab ta hästi läbi võimude ja rikkuritega ning heaolu seisukohast on see tähtsam. Tsereteli on nimelt üksiti ka Venemaa Kunstnike liidu president ja moodsa kunsti muuseumi boss.
Miks ma üldse tegelikult Tseretelist rääkima hakkasin, on üks kiri. Üldiselt ma ei viitsi siin blogis Vene sisepoliitikast jahuda. Mis sest ikka, aga nüüd jäi mulle silma asi,mida ma arvasin, et see kuulus kommarite aega.
Mäletate, oktoobri algul Ühtse Venemaa kongressil jooksis pulti üks 5. järgu ketraja ning hakkas kõiki jumalakeeli halama, et mõtleme midagi välja kuidas VVP saaks ikka presidendiks hakata. Juba see tuletas üht-teist meelde. Aga vot nüüd on Venemaa erinevate kunstiorganisastioonide juhid (kaasa arvatud siis see Zurab ja Nikita Mihhalkov kui kinoliidu boss) saatnud avaliku kirja Putinile, mis algab sõnadega: „Многоуважаемый Владимир Владимирович!” Ehk siis eestikeeli, et „Palju austatud VV!”
No ei ole ma sellist lipitsevat pöördumist isegi Venemaal ammu kuulnud. Kirja mõte, et on kallis VVP, 65 000 Venemaa kunstnikku paluvad teid, jääge edasi presidendiks! Kindel see, et 65 000. Lugege, kogu see kiri tekitab helget nostalgiat!
Muidugi, las madistavad. Vaatame parem Moskvas veidi ringi.

Öelge, kas see nägu tuleb teile tuttav ette? Marc Arthur. Ühed mu Eestist tulnud tuttavad väitsid, et see on Eestimaa mees. Kunagi laulnud see Tallinnas sündinud kutt sellises bändis nagu Noisy Nation koos Pihlapi Lauriga. Ja siis kadunud ära. Kui see on tema, siis on ta nüüd Moskvas välja ilmunud.
Ja reklaami järgi otsustades läheb tal väga hästi. Suured plakatid. Väga hea koht kontserdiks – Novaja Opera. Ja laulab koos sümfooniaorkestriga – seda ei jõua igaüks Moskvas kinni maksta! Nii, Kroonika ja Just, tuld nüüd, kes jõuab esimesena Moskvas Arturi juurde. Kontsert on juba 9. novembril, viisa peate ka jõudma hankida.

A siin pildil on üks tore vahejuhtum Malaja Bronnajal. Seal on üks kallis kohvik nimega Aist (Toonekurg), seal pargivad tavaliselt ikka Cayenne-masti mustad autod. Aga loodus tühja kohta ei salli ning kui täna päeval selline asi Aisti ees oli, siis spurtis sinna parkima meeskond Žigulil. Aga vähemalt sama väleda spurdi tegi ka jultumusest tulivihase näoga Aisti turvamees. Ma ei hakka turvamehe sõnu Žiguli-meestele tsiteerima, kujutate neid isegi ette. Kui nad ära sõitsid, siis vaatasid nad kohkunud näoga ringi, et kuhu pagan nad siis ometi sattusid.
Skulptuuriga alustasime, sellega ka lõpetame. Mõttetu mees Stalini ühe pilvelõhkuja terrassil. Kudriniski väljakul asuval pilvelõhkujal, mis muide on elumaja. Minu teada on kaks neist seistmest Moskva tornist elumajad, teine elumaja asub seal Kitaigorodi lähedal.