Moskva metroos tohib paljalt sõita, aga kingad peavad jalas olema. Veidi Inglise-Vene vutist ka

Moskva metroo-eeskirjades märkas üks sõber huvitavat punkti – metroos on keelatud viibida jalanõudeta. See tekitas huvi, mis on öeldud riietuse kohta. Aga ei leidnud midagi! Kusagil pole kirjas, et metrooga tohib sõita ainult riietes. Millest me tegime järelduse, et Moksva metroos võib sõita ilma mütsi, särgi ja püksteta ehk siis põhimõtteliselt alasti, aga kingad peavad jalas olema. See on isegi mõistlik tegelikult, sest ega metroos põrand just väga puhas pole. Nii et tegelikult on metroo juhtkond mõelnud lihtsalt inimeste hügieenile. Mis on nendest ju väga armas.
Täna juhtus jälle kaks korda, kus auto jäi enne vöötrada seisma ja autojuht lasi mind üle tee! Nii et iga edeneb ikka elu Moskvas.
Mõned nädalad tagasi kirjutasin ühest Kostroma linna restost, kus oli miinimumarve nõue. 350 rutsi. Üks öö sattusime Moskvas, kohe minu lähedal on klubi Who is who, karaokekohta. Saime sisse, sest ruumi oli. Kohe jooksis ettekandja, kes nägi, et me oleme seal esimest korda, ligi ja küsis, et ka me ikka teame et neil on minimaalne arve 1200 rutsi näo pealt. Ei teadnud, aga mis siis ikka, ütlesime.
Nagu ennegi, siis need, kes seal laulsid, tegid seda nagu kulda. Mul on kuri kahtlus, et vähemalt üks seal pidevalt oma diivanil lösutades karaoketanud mees on endine laulja. Pärast küsisin ühe armsa ettekandja käest, et kes nende külastajad on? Ta ütles, et kõik lauljad on nende stammkunded ning tõepoolest on enamus neist varem laulmisega tegelenud.
Päris lõbus oli. Aga selle arvega oli nii, et kuna olime kolmekesi, siis pidime igal juhul ära kulutama 3600 rutsi. Kuna seal olid hinnad suht odavad imelikul kombel, siis me ei suutnud kogu raha eest ikkagi alkoholi ära juua. Eriti ei viitsinud ka. No ja siis ettekandja tõi puudujäänud summa katteks meile bloki suitsu! Kurat, just nüüd kus ma üritan järjekordselt maha hakata jätma!
A ja seal klubis oli veel üks tore silt ukse kõrval. Et klubil on õigus vähese lauluoskusega kliendil keelata esineda 
Eile pidasime Eesti klubiga väikest õlleõhtut. Moskvas tegutseb Eesti Selts, mis on selline akadeemilisem asutus ning koondab peamiselt neid eestlasi,kes elavad siin juba Nõuka-ajast. Eesti klubi on selline mitteformaalsem üritus, põhimõtteliselt meililist, mis koondab nooremat rahvast, kes Eestist siia tööle-õppima-niisama elama on sattunud.
Eilsesse sattus veel VVP (Vladimir Vladimirovitš Putin) esinemine rahvale, kus ta 3 tundi tele otse-eetrsi vastas küsimustele. Nii tore ja heldima panev oli vaadata, kui püüdlikult tehti nägu, et otselülituste ajal täiesti „juhuslikud” inimesed said küsimusi esitada. Nii silmnähtavalt soravalt ja pioneeride kombel esitasid nad küsimusi. A võib olla ma eksin ka, mulle vähemalt näis see asi nii. Kõige toredam oli üks eit, kes käratas ajakirjanikule, et sinuga ma ei taha rääkida, et ainult presidendiga ning siis uuris mitu korda VVP-lt ikka üle, et kas on ikka tema. Siin on link ka sellele tädile, kes telefoniteel presidendini jõudis. Päris puändika lõpuga lugu.
Õigus jah, ma lubasin ju rääkida ka Vene-Inglise vutimatšist,mida kolmapäeva õhtul vaatamas käisin. Venelased võitsid täitsa teenitult 2:1.
Muljetavaldavalt hästi oli orgunnitud 80 000 inimese staadionile viimine ja sealt nende minema toimetamine. Lužniki-lähedastes metroojaamades olid kõik sissepääsud tehtud väljapääsudeks.Peale nendes jaamades metroole ei saanud, ainult välja. Ja metroost väljuv rahvas suunati kõik mitmekordse miilitsaketi kaudu staadionile. Piletikontroll käis täiesti ludinal, samamoodi ka asjade oma.

Mulle meeldisid kõige rohkem need ratsapolitseinikud. Tallinnasse oleks ka midagi sellist vaja, sest rahvamassile mõjuvad nad väga distsiplineerivalt oma võimsate hobustega. Ega ei taha, et ta sulle otsa ronib, pigem kuulad käsklust.
Inglise fännid, neid oli umbes 4000 tükki, lasti vene fännidest eraldi staadionile.ka ära läksid nad eraldi.
Üldiselt, ega seal eriti nalja ei saanud staadionil. Tohutu katel, tohutu kisa, tohutu rõõm. Panen siia paar lühikest videoklippi üles. Üks on tehtud enne mängu Vene hümni ettemängimise ajal ning teine pärast lõpuvilet, kui läks tõeline rõõmuorgia lahti.





Siin nüüd kaks fotot ka. Esimesel fotol on näha Vene lipp, mis mängu alguses hümni ajal lahti rulliti. Diktor väitis, et see on kõigi aegade suurim Vene trikoloor, mis kunagi on tehtud. Hea sõnum on seal peal!



Alumisel fotol on fännide rõõm ajakirjanike loožis pärast lõpuvilet.



Pärast mängu olid kesklinna tänavad ülirõõmsaid fänne täis nagu peabki, kõrtsid oli rahvast täis nagu oleks nädalavahetus olnud. Tore oli rõõmustavat rahvast vaadata. Pidevalt skandeeriti kõrtsis: „Rossija, Rossija!” Aga eks samasugune rõõmupidu oli ka Tallinnas aastaid tagasi, kui meie venelasi sama tulemusega võitsime.
Kui juba vuti peale jutt läks, siis nendest Lalibela kuttidest. Rahustuseks teile – ega ma polegi plaaninud neile raha saata, milleks inimestele ilmaasjata kiusatusi tekitada. Ma mõtlesingi küsida, et las poisid saadavad oma jalanumbrid ja saadaks neile butsad ja võib olla midagi veel varustust. Nii ühe meeskonna jagu. Loodetavasti Kassa aitab asjad Addis Abebest edasi toimetada. Väga tore, et paljud teist on nõus aitama Lalibela kutte. Ma annan siis teada, kui mul on nende numbrid of jala teada.