kolmapäev, oktoober 03, 2007

Mul on uus kuraator - Sergei Pavlovitš

Mul on jälle uus kuraator välisminni pressikeskuses. Juba kolmas alates sellest, kui ma jaanuari lõpus tulin. Seekord Sergei Pavlovitš Savtšenko. Eile käisin taga teed joomas. Suht jutukas ja sõbralik vana oli, hiljuti saabus just lähetusest Salonikist, kus töötas Vene konsulaadis.
Uuris, millest ma kirjutan. Rääkisin lühidalt. Sellepeale vastas ta, et katsugu ma ikka tõde kirjutada ja seda mida ma ise oma silmaga näen, siis pidas lühikese pausi ning lisas, et neil muidugi ükskõik, mida ma kirjutan, sest „meil on ju ikkagi ajakirjandusvabadus”.
Siis uuris veel, et kas mul on tekkinud probleeme, et ma Eestist. Ütlesin nagu on – et ei ole. Sellepeale muutus ta kohe kuidagi rõõmsamaks ja arvas, et ega inimeste vahel saagi miskit tüli olla. Aga erimeelsuste lahendamiseks läheb tõenäoliselt terve põlvkond, arvas ta.
Siis ta uuris, mida teevad teised MIDis akrediteeritud eesti ajakirjanikud. Kõigepealt küsis Sildami kohta. Aga teine, kelle vastu ta huvi tundis, oli tiba üllatus. Ma arvasin, et ta küsib Taro kohta, aga tema küsis hoopis Iljaševitši kohta. Ma ei teadnudki et see vana ka siia akrediteeritud on, kuigi asukohaga Tallinnas muidugi, ja veel sellise ajalehe nagu Russki Telegraf poolt.Minu arust sellist lehte enam ammu ei ilmugi Eestis.
Blufib see Iljasevitš. Umbes nii nagu mu kuraator rääkis Kesk-Aasia „ajakirjanike” kohta. Nimelt olla levinud sealkandis see, et ostetakse ajakirjaniku saatmine Moskvasse, kuna sellega saab probleemideta elamisloa ja sissekirjutuse Moskvas. No vot ja kui siis Kesk-Aasia ajakirjanik tuleb oma akrediteeringut pikendama, siis MIDi pressikeskuses palutakse neil esitada ka koopiad oma ajakirjanduslikest töödest Moskvas. Pärast mida paljud Kesk-Aasia ajakirjanikud enam millegipärast oma tõendit pikendama ei ilmu. „Aga ära muretse, sinult me sellist asja ei küsi,” lohutas Savtšenko. Nagu see oleks mulle ilge probleem.
Õhtul tahtsin minna vaatama Mihhalkovi uut filmi „12”, mis sain hiljuti Veneetsia festivalil minu arust miski auhinna. Vaatasin kinokavast, et kell 20 jookseb see Puškinskajas, mis üsna mu kodu lähedal. Lähen sinna, aga seal hoopis miski uue filmi esikas. Aga aru ei saa, mis filmi. Võtan sappa, ja kuidagi iseenesest kandis see summ mind kinosse sisse, kuigi uksel küsiti kutset. Vaatasin piletimutist lihtsalt üle ja olingi lupsti sees.
Selgus, et filmi oli „Koroljov”, kuulsast raketiehitajast. Tal täitus tänavu sada aastat ja reedel on 50 aastat sputniku õhku laskmisest. Selline tore idealistlik film, millised mulle meeldivad. Laadis, et alati tuleb lõpuni võidelda ja mitte alla anda. Kuigi see film oli ehk selline liiga, liiga positiivsest inimesest. Päris karm saatus oli Koroljovil, sest ka tema võeti 30-ndate lõpus kinni ja saadeti Kolõmale. Väga napilt pääses eluga.
Sellised filmid Vene publikule on väga kasulikud. Stalini režiimi näidati seal ikka kogu oma rõveduses. Mida tegi NKVD inimestega ülekuulamistel ning millistes tingimustes inimesed laagris mädanesid.

Panen siia ühe foto ka. Sellest, kuidas tudengid on sabas metrookassades, et lunastada endale sooduskuukaart.
Ja siin on link ühele toredale dokfilmile, mille tegi Rossija-kanali spetskorr Mamontov. Vene ajakirjanikud peavad teda ustavaks Kremli ketikoeraks. Seekordne dokfilm paljastab,kuidas USA rahastab revolutsiooni ettevalmistamist Venemaal. Tasub vaadata, sest miski iva võib sellest filmist isegi leida. Tasub vaadata, kasvõi info tasakaalustamise huvides, kuigi osa väiteid on seal ikka absurdsus kuubis.

1 kommentaar:

asd ütles ...

tegelikult on veel üks päris huvitav aspekt.

peale selle dokumentaali vaatamist vaadake seda uuesti, ja seekord eesti-venemaa suhete ja näiteks kasvõi aprilli lõpu ja mai alguse kontekstis.

teavad küll mismoodi asjad käivad.