pühapäev, september 30, 2007

Korraldasin täna Lužnikis väikese avarii - sõitsin tagant otsa

Täna oli selline vedelemise päev. Käisin rulluiskudega Lužniki ümbruses sõitmas, seal on naberežnajal täitsa kobedalt sile asfalt maha tõmmatud. Kahju ainult, et lühidalt. Seetõttu on seal enamasti kole palju rahvast, kes sõidavad rullikutega, kes rattaga, kes jooksevad. Osad veel jalutavad ka jalus.
Samas saab seal hea kogemuse, kuidas pea peab kiire sõidu juures töötama nagu kompuuter, et mitte kellelegi otsa sõita. Mul täna see isegi õnnestus. Mul oli miski aeglane paar koos titega rulluiskudega ees, nende kõrval oli veel üks jalutaja-mees. Vastu tulid veel kaks rulluisutajat. Vaatasin, et mahun paarikese ja jalutaja-mehe vahelt läbi. Tegin paar kiiremat liigutust, kui vaatan, et fuck, vastusõitjate tagant söösatb välja üks rattaga kutt ja tahab end samast august läbi pressida ning silmnähtavalt ei kavatse mulle teed anda.
Kuigi ma pidurdasin jõhkra kriginaga, nägin, et päris pidama ma ei saa. Mul oli kolm võimalust, kas sõita otsa jalgratturile, betoonist jõepiirdele või jalutajale-mehele. Valisin kiirelt, et inimene on kõige pehmem ning põrutasin mehele tagant selga. See oli õnneks nii jändrik kutt, et jäi püsti, aga hoog oli ka juba suht väike. Ise küll kukkusin, aga häda midagi ei olnud. See keskealine mees oli loomulikult palju üllatunud kui mina, aga õnneks mitte väga kuri, sest sai aru, et rattur pani mul ootamatult tee kinni. Rattur litsus muidugi kohe minema.
Pole viga, see väike õnnetus pole üldse miski hull asi, mis sinuga Moskvas võib juhtuda.
Vahepalaks väike foto, mille tegin täna korteri rõdult. Tore oleks mõelda, et autojuht ootab oma peremeest, et toda näiteks poodi sõidutada või siis on peremehel nii suur pere, et väiksemat autot polnud mõtet osta.


Eile õhtul näitas Vremja uudistes klippi sellest, kuidas Jaroslavlis maeti alampolkvonik Kulikovi säilmeid, mis toodi Tallinnast. Tema lapselaps polnud rahul, et need Tõnismäelt ümber maeti ja tõi vanaisa kodumulda. Respekt. Aga minu arust tähelepanuväärne oli see, et uudises ei öeldud mitte ühtegi paha sõna Eesti kohta. Oleks ju võinud veelkord toonitada, et mida need pahad fašistid tänavu kevadel Tallinnas tegid. Aga ei midagi. Tõenäoliselt oli see juhus. Vaadake ise siit – videoklipi avamiseks tuleb klikata uudise juures olevale väikesele pildile.
Me ükspäev just ühe tuttavaga, kes teeb Eestis filme ja oli Moskvas paar päeva, arutasime, et tegelikult käib üks jube vastastikuse vihkamise kultiveerimine Eesti ja Venemaa vahel. Kas selline suhtumine on ikka nii paratamatu? Et kui saaks sellele kuidagigi piiri panna, siis oleks juba suur asi. Eelkõige käib see kultiveerimine muidugi ajakirjanduses, mõlema riigi lehed kirjutavad ju peamiselt sellest, mis kõik teises riigis sitasti on ja et kui kuradist ikka naaber on. Aga ei ole ju ikka nii, et kõik mis Venemaal toimub, see on a priori üks saatana väljamõeldis. Ja vastupidi. Eks see ole ka kivi minu kapsaaeda.
Kuigi venelastel on ütlus, et kõik mis sa teed, teed sa ainult hullemaks , siis ma loodan ikka paremaks teha natuke seda suhtumist. Vähemalt inimlikumal tasandil.
Muide, ma leidsin täna meilboxi arhiivi korrastades ühe oma Piiteri hea tuttava meili 13. märtsist Pronkssõduri teemal. Kuju juba muidugi uues kohas, aga mulle oli tagantjärele päris põnev lugeda, mida mu hää tuttav – Piiteris juba aastaid töötav ja elav eestlane – asjast arvas. Äkki on mõnele veel huvitav. Ja loodetavasti hää tuttav ei pahanda, et lühidalt tema mõtted avaldan.
„Kui me seda pronkssõdurit ei puudu - sest mina arvan, et peab jääma mingi mälestusmärk okupatsioonist just Tallinna, et järeltulevad põlved ei unustaks, mis see oli. Vaata viimasel ajal on palju juttu NL aegade nostalgiast. Ja kui ainus mis järeltulevatele põlvedele pärandame on nostalgia NL ajast, siis mina kardan, et keegi minu lapselapse põlvkonnast hakkab äkki arvama, et küll see NL aeg oli lahe. Ja mõni hull võtab taas pähe mõtte taastada see asi.
Ma arvan, et see pronkssõdur võiks olla meenutus, et selline asi nagu NL ei korduks ja muudaks selle pronkssõduri miinus märgist plussiks. Selleks on vaja veidi selle monumendi kallal kõpitseda. Õigemini kõpitseda oleks vaja monumendi ümber. Monumendi taha võiks poolkaares ehitada teise monumendi – peakivi peaks ju nüüd Sakala Keskuse lammutamisega jääma üle ;)
Ehitaks poolkaares paekivimüüri ümber pronkssõduri – tema seljataha – ja keegi ei saa meid selles keelata. Ning selle poolkaares seina sisse raiuks teksti stiilis: Eestimaalane. Selle seina ees luba endale südames, et iial ei saa olema Tallinna ja Eestimaa vabastajaks võõrsõdurid. Niikaua, kuini Sa seda lubadust pead – niikaua on meie riik vaba! (Selle all peaks silmas nii vene vägesid, kui ka NATO vägesid. Ise tuleb hakkama saada!)
Midagi selles stiilis. Viitega pronkssõdurile. Vat selline mõte idee...
Siis ei saa venelased kobiseda – pronkssõdurit me ei puutu. Aga iga ausamba taha võime alati ehitada seda mida soovime. Ja samas on meil mälestusmärk ning koht patriootlike tunnete kasvatamiseks. Minupoolest andku või selle müüri ees sõdurid vandetõotusi.
Selline mõte – kiiruga kirja pandud, sest töö vajab tegemist…”
Lõpuks üks vigade parandus ka. Mõni päev tagasi panin üles tuttava saadud killud politseinike suust. Kirjutasin juurde, et need on Eesti politseinike omad. Aga tõepoolest, pigem on need siiski nende Ameerika ametivendade suust. Kuigi loodan, et Eesti võmmid pole samuti suu peale kukkunud.

2 kommentaari:

Jaanus ütles ...

Tegelikult uudise tekstis ju öeldi, et Tõnismäel toimus "demontaaž" ehk lammutamine. Faktiliselt on see ju ebatäpne.

Ivi ütles ...

Hää tuttava mõtted olid kiiduväärt :-)